Saaremaal 89,0MHz  Hiiumaal 88,7MHz  Läänemaal 89,4MHz

 Netiraadio 128 stereo
 64 kbps stereo   24 kbps mono 

 | ALGUS | NETI TV | TOETUS | SAATED | LEVIKAART | PILDID | KONTAKT | ENGLISH |

 Külalisteraamat          E          T           K           N           R          L         P         


 Kuule selle nädala
        saateid

    Eestpalve
    Teisip. kell 21.15

    Õnnesoov
Pühap. kell 8.30-10
 ja tööp. kell 9.15

  KAS JUMAL ON
   OLEMAS ?

   Toeta hea sõnumi
      kuulutust!









 

 

 


Eesti
Kristlik
Ministri




Vaata Siioni koosolekut
 
Siioni jõuluteenistus




     Iisraeliraport

                                               Kolmapäev 17 september


 


                  

CBN News – Kui 10-aastane Willie Myrick rööviti aprilli kuus oma aiast, Atlantas, siis laul oli see, mis ta vabadusse tõi. Willie usk ja kiire mõtlemine vaimuliku laulu laulmisest, on nüüdseks saanud ülemaailmseks tunnistuseks Jumala väest vabastada. Willie, kes sündis ateistist vanematele, kasvas üles oma ristiema Codetta Batemani hoole all. Ta viis poisi sageli kirikusse, kus ta õppis Jumala kohta ning hakkas armastama Piiblit. CBN uudised rääkisid hiljuti Willie’ga tema julgusest ja usust. Willie ütleb: „Mu pastor räägib erinevatest kirjakohtadest ja praegu me oleme 1Moosese 31. peatükis.“ Bateman, kes on Williet kasvatanud sellest alates, kui too oli 3-aastane, ütleb et on näinud, kuidas poisi usk on hakanud aastate jooksul õitsema. „Usk on oluline meie kodus ja Jumalasse uskumine on oluline,“ ütles ta. „Samal ajal kui enamik lapsi tema vanuses mängivad videomänge, veedab Willie oma vaba aega Jumala Sõna lugedes. Ta ütleb, et üks ta lemmikutest kirjakohtadest on Psalm 23 – Issand on mu karjane, mul pole millestki puudus. Kui talt küsida, et kes on ta parim sõber vastab ta: „Ma olen alati mõelnud, et Jumal on minuga kõikjal, kuhu ma lähen. Näiteks, kui ma olen voodis, siis ta istub toolis ja lihtsalt vaatab; kui ma olen autos, siis tema istub mu kõrval.“ Willie ei osanud oodatagi, et tema lapsemeelne usk pannakse ühel aprillikuu päeval proovile. Willie meenutab: „Mingi mees sõitis oma hõbedase või halli Honda Accord’iga mu juurde.“ Ta ütles, et mees vedas ta oma autosse ja kui ta püüdis appi hüüda, siis kattis mees ta suu oma käega. Mees vandus ja Willie kartis oma elu pärast. Ta ütleb: „Ma arvasin, et ta teeb mulle väga haiget.“ Olles heidetud lukustatud auto tagaistmele, andis Willie hirm peagi teed usule ühe vaimuliku laulu kujul, mida ta oli kirikus õppinud. Ta hakkas seda auto tagaistmel laulma. „Kõik kiitus on meie Jumalale, iga ülistuse sõna on meie Jumalale. Kogu kiitus, kogu kiitus on meie Jumalale,“ laulis poiss. Willie ütles, et see on tema lemmik laul. „Ma oskasin kogu seda laulu peast laulda,“ rääkis ta. „Kui sa Issandat kiidad, siis ta aitab sind salajasel viisil.“ Willie räägib, et vaatamata röövija korduvatele ähvardustele, laulis ta seda laulu kolm tundi järjest, peatumata, senikaua, kui röövija teda ringi sõidutas. Mees oli ärritatud sellest pidevast laulmisest ning otsustas ta autost välja lasta. Willie oli vapustatud, kuid terve. Ta jooksis lähima maja juurde ja helistas oma ristiemale, Codetta’le. Politsei uurijatel ei ole veel ühtki juhtlõnga selles olukorras, kuid nad on avaldanud visandi mehest, kes Willie röövis. Willie lugu on sellest peale jõudnud uudistesse üle maailma ning viinud teda erinevatesse televisiooni ja raadio saadetesse USAs. Tal on isegi olnud võimalus laulda koos Hezekiah Walkeriga, kes on selle laulu ’Every Praise’ kirjutanud, mida Willie oma röövimise ajal laulis. Willie ütleb, et ta naudib kogu seda meedia tähelepanu, kuid tunnistab, et on siiski üks tavaline poiss, kes teenib erakorralist Jumalat. „Tegelikult see ei loe mulle senikaua, kui mul on ikka veel Jeesus, kes teeb oma võlutrikke. Tegelikult see ei ole võlutrikk, see on lihtsalt tema vägi,“ ütles Willie.

Mission Network News – Türgi on umbes 76 miljoni elanikuga riik. Neist inimestest on 99,9% moslemid. Öeldavasti on vaid murdosa kogu Türgi rahvastikust kristlased. See teeb käesoleva loo veelgi hämmastavamaks. Teenistuse International Needs Network Türgi juht, Behnan Konutgan, räägib, et Türgi Haridusministeerium on palunud temal juhtida kristlaste gruppi, kes oleks valmis looma riigikoolide usuõpetuse tundide jaoks kristlikku õppekava. „Kuna Türgi on võtnud suuna Euroopa Liiduga liitumisele, on nad loonud järgmiseks aastaks ühe uue asja. Neil on koolide jaoks pakkuda valikainet 5., 6., 10. ja 11. klasside jaoks.“ Minevikus on kristlasest õpilased olnud sunnitud võtma islami hariduse tunde. Konutgan räägib: „Me ei oodanud seda, kuid nad tahavad Euroopale näidata, et Türgis on ka kristlasi ja nad on armastatud, respekteeritud ja neile pakutakse võimalust õppida rohkem oma usu kohta.“ Usuõpetuse ainekava on nüüdseks kirjutatud ning antud edasi haridusministrile. „Nad lubasid selle trükki anda. See on esmakordne juhtum Türgi ajaloos. See on imeline.“ Kui riigikoolis on kristlasi, siis nad võivad avaldada soovi ja küsida kristlikku usuõpetust ega pea võtma islami usuõpetust ning nende soov tuleb rahuldada. Kooli direktor annab meile sellest teada ja meie varustame neid õpetajaga. See on võrratu.“ Varem oli nii, et paljud kristlased saatsid oma lapsi suvelaagritesse, et nad oma kristlikus usu kasvaksid. „Nüüd me saame neid õpetada lausa koolis. Lapsed aga jagavad oma raamatuid sõpradega, kes on huvitatud ning räägivad sellest, mis neile õpetatakse. Neist saavad loomulikud misjonärid oma sõpradele,“ lisas Konutgan. Esimesed kaks raamatut 5. ja 6. klassile ootavad juba trükkimist. „Kui nad otsustavad need välja trükkida, siis töötame välja ka teised kaks raamatut.“ Konutgan palub eestpalvet, et see projekt läheks läbi. „Palveta, et ei tõuseks üles inimesi haridusministeeriumis, kes on selle projekti vastu ning et nad võtaksid need raamatud vastu ja laseksid trükki.“

CBN News – Moslemimeelses põhjapoolses Nigeerias on kristlased olnud sihtmärgiks järelejätmatutele rünnakutele islami äärmuslaste poolt. Rohkem kui 200 pastorit on riigi kirdeosas asuvast Borno osariigist põgenenud, sulgenud oma kiriku uksed või on nad tapetud sõjaka islami grupi Boko Harami poolt. Kristlikud juhid, kes on jäänud, on pühendunud paastumisele ja palvele selle regiooni eest ühe nädala kuus. „Me peame jääma ja üleval hoidma Kristuse nime selles osariigis,“ ütles üks Jamesi nimeline pastor rahvusvahelisele teenistusele Open Doors. „Me oleme nõus maksma oma kutsumise hinda. Me ei jaga evangeeliumi ainult siis, kui asjad on roosilised,“ jätkas ta. „Seda tuleb teha igas olukorras. Nälg ja puudus ei heiduta meid kunagi. Mõõgad ja relvad, isegi kuradi mõirgamine, ainult julgustavad meid esmalt seisma Kristuse eest. Kui me sureme, siis meie veri kõneleb Kristusest meie tapjatele,“ ütles ta. „Me otsime Jumala palet selles olukorras,“ rääkis rev. Pona (täisnime ei avaldata turvalisuse huvides) teenistusele Open Doors. „Vendi tapetakse üle kogu selle osariigi. Tuhanded kodud on hävitatud. Meie kirikuid ei ole säästetud. Meid rünnatakse igast küljest. Ainult Kristus võib meid päästa sellest katsumusest.“

Blog.GodReports.com – Ta elas vaimselt häiritud elu Lucknow tänavatel, Indias, ning vastas vägivaldselt igaühele, kes püüdis talle läheneda. Kuid Jumal liigutas ühe pastori südant võtma ta vastu ning Jeesuse armastus muutis selle mehe elu. Kui me John’i esimest korda kohtasime, oli ta väga vägivaldne ja viskas kive inimeste suunas. Kohalik politsei ja kaks üliõpilast pidid mind aitama, et John’i tuua meie Halastuse Koju (Mercy Home),“ rääkis pastor Paul, kes oli asutanud teenistuse vaimuhaigetele. Halastuse Kodu on üks teenistusharu organisatsioonis Empart, mis rajab kogudusi kogu Aasias. John ei rääkinud mitte kellegagi mitmeid kuid. Ta võitles pesemise ja riiete vahetamise vastu ning ta vaatas ainult tühja pilguga enese ette. „Ma olin Indias, kui John toodi meie Halastuse Koju,“ rääkis Brian Lockhart, Empart USA president. „John oli füüsiliselt haavatud ning teda võis kirjeldada kui rusutud ja eemaloleva inimesena. Tema sees oli nähtav viha ning ta põrkus tagasi igasuguse puudutuse eest, lükates tagasi kõik, kes püüdsid teda armastada.“ Minimaalsete informatsiooni killukeste abil said nad teada, et mehel näis olevat väga ärev lapsepõlv. „John oli olnud hüljatud kogu oma elu, teda ei olnud kunagi armastatud ega temast polnud kunagi hoolitud. Seal oli ainult pimedus,“ märkis pastor Pauli naine, Bincy. „John ei mäleta siiani oma minevikku ega perekonda. Me palvetasime tema eest, hoolisime temast ja armastasime teda. Lõpuks hakkas John reageerima,“ rääkis Bincy. Jumala Sõna vägi, pühade palved ja Püha Vaim hakkasid murdma maha barjääre Johni südames ja meeltes. Peale mitmeid kuid elu Halastuse Kodus, võttis John Jeesuse Kristuse oma Päästjana vastu. „Peale pöördumist Kristuse poole, hakkas ta Pühakirja endasse imama nagu käsn. Ta loeb ja õpib pähe Jumala Sõna. Ta on andnud oma elu Jeesusele ja tahab tema Kuningriiki teenida. Tema taastumine on täielik,“ räägib Bincy. John ise on täis tänu Issandale ja neile, kes teda armastasid. „Issand on mind tervendanud,“ ütleb ta. „Ma tahan tänada pastor Pauli, et ta tõi mind Halastuse Koju. Esimest korda mu elus keegi hoolis minust ja armastas mind. Ma võin nüüd näha valgust ja lootust tulevikuks.“ John on teinud ka pikaajalise pühendumise teenistusele. „Halastuse Kodu on saanud nüüd tema koduks,“ räägib Bincy. „Temast on saanud nüüd juht, ta hoolitseb teiste eest ja õpib uusi asju.“ Brian Lochart märgib: „Johni lugu on imeline näide tegutsevast Jumala armastusest, kuidas Jumal toob valguse pimedusse. See on ülestõusmise elu, mis tegi Johni võimeliseks võitma pimeduse väe ja kontrolli oma elu üle. Ülestõusmise elu tungis sisse Johni ihusse, hinge ja vaimu, tehes ta mitte ainult uueks looduks, vaid ka Jumala õiguseks.“ Pastor Paul ja tema naine Bincy on alati jaganud ühist igatsust jõuda vaimselt haigete inimesteni. Ühiskonnas, mis põlastab vaeseid, leskesid ja puudega inimesi, teadis Paul seda, et vaimupuudega inimeste suhtes on palju häbimärgistamist. Ta ütleb: „Kui ma nägin kedagi sellises häiritud olekus, tõi see mu südamesse valu. Ma hüüdsin Jumala poole, et ta avaks mulle uksed, et saaksin neid aidata.“ Paul ja tema naine Bincy juhivad Halastuse Kodu ühel rendipinnal. Paul ütleb, et on õnnistatud mees, teenides Jumalat, kes hoolib puudustkannatajatest ja hüljatutest, kes ’ehitab sellistele inimestele kodu.’

The Gospel Herald – Hämmastava armu demonstratsiooniks on Alice Mukarurinda, mitte ainult andestanud, vaid ka saanud sõbraks Emmanuel Ndayisaba’ga, mehega, kes tappis tema 9 kuuse beebi ja vigastas tema kätt matšeetega 1994. aasta Rwanda genotsiidi ajal. Enam kui kaks aastakümmet hiljem töötavad need endised vaenlased kõrvuti, selleks, et ehitada telliskivist maju genotsiidi ohvritele. Alice on finantsjuht ja Emmanuel on asedirektor organisatsioonis, mis tegeleb lepitusega. Alice ütleb, et tema usk Jumalasse lubas tal oma ründajale andestada. „Piibel ütleb, et sinul tuleb andestada ja ka sinule antakse andeks,“ rääkis ta. Ometi, kui Alice genotsiidist räägib, muutub ta emotsionaalseks. Ta meenutab, kuidas peitis ennast koos oma beebitütrega soos hetkel mil Emmanuel Ndayisaba ja mitmed teised teda ründasid. Ta mäletab, kuidas oli seal mudas kössutanud ning Emmanuel tema kohal seisis õhku tõstetud matšeetega, küsides: „Kas sa tunned mind?“ Ta ärkas üles kolm päeva hiljem, avastades, et oli kaotanud nii oma lapse kui ka oma parema käe laba. Talle öeldi, et üks grupp ellujäänuid oli ta päästnud. „Millaltahes ma oma kätt vaatan, tuleb mulle meelde, mis juhtus,“ rääkis Alice, kes on nüüdseks viie lapse ema. Ta meelekohas on ka sügav arm Emmanueli matšeete rünnakust. Esmaspäev tähistab Rwanda genotsiidi 20. aastapäeva; see oli kohutav massimõrv, mida õhutas aastatepikkune kodusõda hutu ja tutsi etniliste gruppide vahel. Genotsiid nõudis üle miljoni elu 100 päeva jooksul ning jättis riigi majanduslikku segadusse. Emmanuel, kes oli olnud kirikukooris laulev kristlane, ei olnud kunagi varem tapnud. Ometi, kui hutu äärmuslased ta ühte tutsi kodusse viisid ja käskisid tal tappa, kasutades matšeetet, siis Emmanuel tegi seda, mõrvates 14 inimest. Järgmisel päeval leidis ta ühe tutsi arsti ning tappis ka tema. Päev hiljem tappis ta kaks naist ja ühe lapse. „Esimest perekonda tappes ma tundsin end halvasti, aga siis ma harjusin ära,“ räägib ta. „Arvestades sellega, kuidas meid oli õpetatud, et tutsid on kurjad, siis ma tundsin justkui ma tapaks meie vaenlasi.“ Genotsiidi järgselt oli Emmanuel suure süükoorma all ning 1996. aastal andis ta end võimudele üles. 1997. kuni 2003. aastani oli ta vangis, mil president Kagame andis kõigile hutudele andeks, kes olid ise süüd tunnistanud. Peale vabanemist otsis Emmanuel oma ohvrite perekonnad üles, paludes andestust. Ta oli šokeeritud leides Alice’i, kelle ta oli enda arvates mõrvanud. Ta langes oma põlvedele, paludes andestust. Peale kahe nädalast mõtlemisaega ja pikki vestlusi oma abikaasaga, andist Alice oma ründajale andeks. „Ma annan sulle andeks ja andku ka Jumal sulle andeks,“ ütles Alice Emmanuelile. Samal ajal kui inimõiguste grupid süüdistavad Rwanda valitsust siiani rõhuva haarde alalhoidmise eest oma rahva üle ja poliitiliste oponentide tapmise eest, on isegi riigi suurimad kriitikud hämmingus sellest suhtelisest rahust, mis praegu Rwandas valitseb. Grupid nagu Alice’i ja Emmanuel’i lepitusorganisatsioon on väga palju aidanud kaasa selleks, et Rwanda majandust ja stabiilsust parendada. World Visioni rahu- ja lepitusprogrammide direktor, Josephine Munyeli, kes on ka ise genotsiidist pääsenu, usub, et paljud genotsiidi ohvrid ja tapjad tahaksid teineteisega lepitust leida. „Andestus on võimalik. See on siin tavaline,“ räägib ta. „Süükoorem on raske. Kui keegi mõistab, kui raske see on, siis esimese asjana sellest toibumiseks nad paluvad andestust.“

Mission Network News – India valimised on kuuajaliseks üleskutseks palvele kristlaste jaoks. Esmaspäevast, 7. aprillist, kuni 12. maini, viivad 814 miljonit inimest oma valimissedelid uue peaministri ja valitsuskabineti valimiseks. CH Dyer, organisatsioonist Bright Hope International, ütleb et see on rahvusvahelise koguduse võimalus seista oma India õdede ja vendadega Kristuses. „Meie arvates on see huvitav aeg olla Indiaga seotud ning me näeme, kuidas Jumal on üha enam inimesi juhtimas iseenda juurde, isegi tagakiusu ajal,“ rääkis Dyer. „Kui see ka kasvab, siis me usume, et koguduse kasv jätkub.“ Üks peaministri kandidaatidest on teinud India kristlased ärevaks. „Nende valimiste suhtes on sügavat muret tekitanud just selle kandidaadi ja tema esindatud partei tugevus,“ selgitab Dyer. Narendra Modi esindab Bharatiya Janata parteid (BJP), mis seisab hindutva ideoloogia eest. Hindutva on ideoloogia, mis defineerib kultuuri hinduismi väärtustest lähtuvalt; teisisõnu tähendab ’indialane olemine hinduismi kuulumist.’Religioossed vähemused peavad nii Modi’t kui BJP märkimisväärseks ohuks. „Hr Modi ja tema partei register on kohutav, mis puudutab religioosseid vähemusi, eriti mures on kristlased ja moslemid,“ rääkis üks kristlasest aktivist hiljuti Morning Star uudistele. 2002. aastal, peale seda kui Modi asus osariigi peaministri kjohale, tuli esile laialdane moslemite vastane vägivald Gujaratis. Autor Vandana Shiva kirjutas oma raamatus, India Divided (Jagunenud India), neist tapatalgutest ja ütles: „Noori poisse on õpetatud põletama, vägistama ja tapma hindutva nimel.“ Kuus aastat hiljem sulges BJP oma silmad kristlaste vastasele vägivallale Orissa osariigis. 23. augustil 2008. aastal mõrvasid maoistid tuntud hindu svami, kuid rünnakus süüdistati kristlasi. Järgnevatel kuudel rünnati tuhandeid usklikke ning nende kodusid ja kirikuid põletati maha. Vaatamata neile jultunud radikaalse hinduismi juhtumitele peavad India hääletajad Modi’t ja BJP’d lootuse majakaiks. Uurimuste põhjal, mis tulid veebruari lõpus välja, eelistavad inimesed BJ parteid kolm ühe vastu Kongressi partei suhtes, kes on Indiat viimased kümme aastat valitsenud. Lisaks läheb u 150 miljonit inimest valimisjaoskondadesse sel kevadel esmakordselt. Hiljutises artiklis The Guardian’is, oletab Swapan Dasgupta, et noorte hääletajate mõtteis on vaid India parem majanduslik käekäik. Dasgupta kirjutab: „Modi kehastab nende püüdlust parema materiaalse olukorra suunas. India jaoks, kes tahab sulatada ühte head majandust globaalse olulisusega, on Modi vastuseks. Küsitluste põhjal toetavad Modit tugevalt noored 18-35 aastased hääletajad.“ Teine küsimus, mis on kõrgel India hääletajate mõtteis, on naiste õigused. India on viimastel aastatel võtnud mitmeid samme naistevastaste vägivaldsete rünnakute vähendamiseks. Aasta tagasi anti Indias välja uus seadus, mis kriminaliseeris jälitamise, piilumise ja happerünnakud. Naiste õiguste levimine on põhjustamas positiivseid mõjutusi Bright Hope’i inimkaubanduse vastastele programmidele. „See on andnud meile võimaluse partnerkogudustega kasvatada paremaid suhteid politsei ja valitsusametnikega,“ märkis Dyer. „Aga kui toimub režiimi muutus, siis kuidas need suhted kaitsevad meid või kas need keeratakse isegi koguduste vastu? Ainult Issand teab, mis juhtub, aga ma julgeksin öelda, et need suhted, mis on inimkaubandusevastase koostöö plaanis ehitatud, võivad mingil määral kaitsta mõningaid kogudusi.“ Kuid pane oma telefonisse meelespea palvetada India koguduse eest. „Ma arvan, et see on nii lihtne, kui vaid ühe minuti võtmine just praegu, ja paluda Issandalt, et ta kaitseks meie vendi ja õdesid Kristuses. ’Anna neile valitsus, mis lubab neile vabadust jagada sinu nime,’“ ütles Dyer.

CBN News – Lapsevanemad üle kogu maailma tahavad, et nende lapsed saaksid hea hariduse ja parema tuleviku. Kuid mõningatel maadel on piisavalt keeruline ainuüksi elus püsida. Sageli on see nii Birma immigrantidega, kes elavad Tais. Kuid üks kool, mida juhivad kristlasest misjonärid Tai põhjaosas, on muutnud tuhandete laste elusid. Elpis kool on juba üle 10 aasta andnud tasuta haridust Birma lapspagulastele. Kooli üks endistest õpilastest, Tun Nai Oo, on oma tänutunde väljendamiseks õpetamas nüüd ise selles koolis. „Elpis õpetas mulle palju asju ja nüüd ma tahan seda oma rahvaga jagada, mida ma olen õppinud,“ rääkis Oo CBN uudistele. Elpis on võtnud oma nime kreeka keelest, ning see tähendab lootust. Teenistus töötab selle kohaselt, mis ta nimi on, aidates neid lapsi, kes on põgenenud vägivalla ja äärmise vaesuse eest Birmas. Moei jõgi voolab Birma ja Tai piiri mööda. Enamik dokumenteerimata immigrante kasutavad seda ’tagaust’, et Taisse pääseda. Birma lapsevanemad toovad oma lapsed sellesse riigi põhjapoolsesse ossa, uskudes, et nende lapsed võivad siin leida parema elu. Elpise kaasasutaja Maria Nelma Amihan on hämmingus sellest, kuidas Jumal on neid juhtinud aastate jooksul, mil nad on töötanud illegaalsete immigrantide lastega, et neid aidata. Nad on kogenud omandi valduste äravõtmist ja surmaähvardusi. Amihan räägib: „Issand andis mulle ühe salmi: ’ Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Issand, ja su lapsed tulevad tagasi vaenlase maalt oma enda maale.’ See on tõotus, millest ma hoian siiani kinni.“ Õpilaste hulk on kasvanud 300ni. Lisaks õppetundidele saavad nad ka lõunat, mis on enamikele lastest ainukeseks täiseineks päevas. Keskkooli õpilastele pakub Elpis ka peavarju, sest see aitab kaitsta tüdrukuid nagu Phyu Phwe Way prostitutsiooni ja lapstööjõuks olemise eest. Way oleks peaaegu sellest võimalusest ilma jäänud, sest ta ema tahtis ta saata Bangkoki tööle. Kuid ema muutis oma meelt, kui oli mõistnud, et tema tütar võiks olla nende sugukonna esimene liige, kes lõpetaks põhikooli. Nüüd on Way esimene Elpise kooli lõpetanu, kes võeti vastu ühte prestiižikasse Tai kooli. „Ma tahan saada tõlgiks ja ma loodan jagada Jumalast ning aidata teisi lapsi,“ rääkis Way CBN uudistele. Elpise õpetajad jagavad samuti Kristuse päästest ning õpetavad lapsi Piiblit lugema. Amihan ütles, et on rõõmus, kui näeb neid oma ellu rakendamas seda, mida nad õpivad. Sooja tundega meenutas ta seda, kuidas üks tüdrukutest andis ära oma nuku, mille oli jõululoteriis võitnud, selleks, et õpetaja võiks omale ka nuku saada. „Ma küsisin, et kuidas sa saad oma nukku mulle anda? Ma tean, sul on see suur nukk. Tema ütles, et ’jah õpetaja, aga ma vahetasin oma suure nuku selle Barbie vastu, sest ma tahan, et sina selle saaksid,’“ meenutas Amihan. Tüdrukult küsiti, et miks ta seda tegi. Ta vastas: „Õpetaja Maria armastab meid ja sellepärast ma tahan talle Barbie nuku anda. Tal ei ole seda kunagi olnud. Ma olen koolis ka õppinud, et kui me anname palju, siis me saame ka ise palju.“ See on vaid üks näide sellest, kuidas see armastus, mida Elpise misjonärid on külvanud, muudab nende laste elusid.

Baptist Press – Ereda päikasevalguse ja lumivalgete liivarandade maa võib olla vaimulikult pime paik. Eriti koolivaheaegadel. Lärmakad pidutsemise nädalad Panama City Beachis, Floridas, toovad sageli endaga kaasa hulljulguse vaimu ja avaliku mässumeele. Samal ajal kui kohalikud on leppinud selle noorte sissevoolu ja nendepoolse segadusetekitamisega, on mõned teised jõud otsustanud jagada Jeesuse Kristuse lootust. Pensionärid, kes teenivad Georgia Baptisti katastroofiabi meeskonnas, on ühendanud oma käed kolledži õpilastega kogudustest ja erinevatest teenistustes üle kogu USA, et viia läbi projekti BeachReach. BeachReach on misjonireisi kogemus Panama City Beach linnas, Floridas. Teeniv evangelism kaasab endas tasuta väikebussidega sõidutamist ja tasuta pannkoogi hommikusööke. Kolledži õpilased teenivad lihtsate tegude kaudu, mis avavad ukse elu-muutvatele vestlustele Jeesuse Kristuse lootuse ja armastuse kohta. Igal õhtul asub õpilaste meeskond kõnekeskusesse, kuhu helistatakse puhkuseveetjate poolt, kes vajavad transporti. Koolivaheaega veetvate noorte transportimiseks kasutatakse valgeid väikebusse ja kirikute sõiduvahendeid, lootuses jagada oma usku. Samuti seab meeskond igal hommikul üles mobiilse köögi, kus jagatakse näljastele kevadvaheaja veetjatele pannkooke, mis viivad vestlusteni. „BeachReach on sageli kogemus, mis annab kolledžiõpilastele võimaluse jagada oma usku esimest korda,“ rääkis Austin Wadlow, kes on Dentoni Esimese Baptisti koguduse pastor, Teksasest. „Kui nad alustavad vestlust väikebussis või pannkooke süües, avab see neile ukse jagada Kristusest. Sageli need, kes ei ole varem üldse oma usku jaganud, hakkavad mõistma, et nad võivad seda teha igal pool. See, mida nad õpivad tegema BeachReach projektis, on hästi ülekantav sellesse, mida nad peaksid ka oma koolis tegema.“ BeachReach sündmuse koordinaator, Bill Noe, on osalenud selles projektis 12 aastat. „Ma tõin õpilasi siia igal aastal, sest ei olnud ühtki teist kogemust, mida oleksin oma õpilastele saanud pakkuda, mis oleks neis sellise muutuse esile toonud, mis kestis rohkem kui see üks nädal ja mille nad said ka oma kooli kaasa võtta,“ rääkis Noe. „BeachReach tõesti püüab aidata usklikel arendada kirge ja südant kadunud õpilaste suhtes ja see tuleb kaasa ka nende kohalikku kooli.“ Panama City Beach on nagu klassiruum selleks, et õppida oma usku jagama. See on koht, kus neile esitatakse väljakutse kõige poolt, mida nad kuulevad ja näevad ning õppides oma usku jagama, õpivad nad ka pakkuma armu oma eakaaslastele. „BeachReach on üks olulisemaid teenistusi, mida me teeme. Me näeme hingi ja elusid saamas päästetud igal nädalal,“ rääkis Faith Whatley, LifeWay Christian Resources, direktor, mille all BeachReach toimib. „Kui me mobiliseerime kolledži õpilased oma usku julgelt jagama, päästavad need bussireisid ja vestlused sageli noori naisi ohtlikest ja hukatuslikest õhtutest. See teenistus on elu-päästev.“ Möödunud aastal, kahenädalase teenistuse vältel tehti 11 186 transporditeenust. 78 õpilast võtsid Kristuse vastu. Jagati 9473 taldrikutäit pannkooke, kus keskmiselt oli taldrikul 3 pannkooki, seega jagas Georgia Baptisti Katastroofiabi meeskond ligi 28 400 pannkooki. „Georgia meeskond koosneb pensionilolevatest täiskasvanutest, kes teavad, et Jeesus armastab neid vaheaja-veetjaid ning mõnel tasandil võivad nad end tunda mittevarustatuna nendeni jõudmiseks. Kuid nad on leidnud ainulaadse viisi nende õpilaste mõjutamiseks,“ rääkis Noe. „Need pannkoogi vabatahtlikud usuvad, et õpilased ise on paremini varustatud nende vestluste pidamiseks. Nemad siis teevad ülejäänud töö, et neile vestlustele keskkonda luua kuumade pannkookide taldriku ääres.“ See on koostöö kolledži õpilaste ja vanema põlvkonna vahel, kes usuvad, et teenimine ja sõprus toovad muutuse.

Mission Network News – Süüria Kodusõda on jätkuv relvastatud konflikt kahe poole vahel, kellest üks on lojaalne Ba-ath valitsusele (ehk Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei) ja teine püüab seda välja tõrjuda. Rahutused said alguse 15. märtsil 2011, populaarsete protestidega, mis kasvasid 2011. aasta aprilliks üleriigiliseks. Tänaseks on see loonud 20 aasta halvima pagulaskriisi. Ken Little, kes on World Renew Süüria projekti juht, ütleb: Poliitiline olukord on siiani ummikseisus mitmel tasandil. Oppositsiooni jõud võitlevad teineteise vastu ja režiim näib seisvat tugevana, seega me ei näe olukorrale kiiret lõppu.“ Little jagab veidi, mida nad kohalike koguduse partnerite abiga on tegemas. „Jordaanias me aitame igal kuul 1000 leibkonda. Liibanonis me aitame koos ühe teise partneriga enam kui 1800 leibkonda. Süürias me töötame Lähis-Ida ja Evangeelsete Koguduste Osaduse kaudu ning aitame 1300 leibkonda.“ Liibanonis jagatakse toitu ja toidu talonge kohalike koguduste kaudu ja Jordaanias saavad äsjasaabunud pagulased toiduabi seni, kuni nad saavad end registreerida rahvusvahelise humanitaarabi saamiseks. Süürias töötab World Renew kohalike koguduste kaudu, et ümberasustatud perekonnad saaks toiduvalmistamiseks nõusid, tekke ja muid vajalikke asju. Üle 2,5 miljoni süürlase on põgenenud teistesse riikidesse ning 6,5 miljonit on riigisiseselt ümberpaigutatud – see tähendab, et kolmandik riigi rahvast on pidanud oma kodudest lahkuma. ÜRO ütleb, et nende humanitaarabi pingutused on katastroofiliselt alarahastatud. Little ütleb, et seesama on tõsi ka nende World Renew projektide puhul. „Inimesed reageerivad üsna heldekäeliselt, kui tegu on mõne looduskatastroofiga – millegagi, mida inimene pole põhjustanud. Aga kui asi puudutab konfliktsituatsiooni, siis inimesed kalduvad unustama, et seal on ka palju süütuid inimesi, kes vajavad meie abi sama palju, kui teistes kriisides.“ Nende tuhandete inimeste puhul, keda World Renew abistab, on raha puudus tohutu, eriti veel kriisi kasvades. Umbes 6000 inimesega, kes igal päeval Süüriast lahkub, on ressursid piiratud. „Hetkel on meil osaline finantseering organisatsioonilt Canadian Food Grains Bank, mis kestab juuni lõpuni. Peale juuni lõppu meie projektid lõppevad ja me ei ole kindlad, kuidas me saame abistamist jätkata. Me loodame ja palvetame, et saame jätkata.“ Mässuliste võitluses sõjaväega linnade ja piirkondade kontrolli pärast, jäävad süütud tsiiviilisikud risttule alla. World Renew töötab selle nimel, et toetada perekondi kogu selles piirkonnas, mis tähendab seda, et seal on ka usklikke, kes on otsustanud kohale jääda. „Mõned neist inimestest ei ole lihtsalt nõus lahkuma. Nad tunnevad, et on kutsutud Jumala poolt sinna jääma ja teenima. See on tõeline võimalus kristlastel tõestada, et nad ei ole seal ainult selleks, et iseenda huvisid kaitsta, vaid et teenida kõige haavatavamaid.“ Need evangeeliumi hetked on otsesed investeeringud inimeste tulevikku. „Seal on vabatahtlikke kohalikest kogudustest, kes põhimõtteliselt on ülevaatajaks toiduabi jagamisele. Seda tehes saavad nad väljendada kristlikku hoolt abisaavatele perekondadele.“ Little lisab, et selles suures vajaduse hetkes on võimalik veel palju enam teha. Lisaks ilmsele abile, on ka kasvav vajadus mobiilsete klassiruumide järele. „Emade südamepalve on tavaliselt see, et mida tehakse nende laste hariduse jaoks. Lastel jäävad aastad vahele ja nad ei saa haridust. Seega on selle kriisi ja katastroofi tagajärjel tohutu tagasilöök just neile.“ Little ütleb: „Palveta rahu eest ja anneta heldelt headele organisatsioonidele, kes panevad oma ressursid õigetesse kohtadesse nende jaoks, kes on kõige haavatavamad.“

Charisma News – Oma möödunud pühapäevasel teenistusel teatas Ulf Ekman, et nad on koos oma abikaasa Birgittaga pöördumas rooma-katoliku usku. Ekman on Uppsalas, Rootsis asuva Elu Sõna koguduse asutaja. Uudiste raportid ja sõnumid, mis sealt riigist lähtuvad, toovad esile selle, et kogudus oli ’osaliselt hämmingus’   kui olid kuulnud seda ’eri teadet.’ Ekmani sõnum kandis   pealkirja ’Järgne Tallele kuhutahes ta läheb.’ „Minu ja Birgitta   jaoks on see olnud aeglane protsess, milles me oleme   avastanud uusi asju, hakanud hindama seda, mida me oleme   avastanud ning lähenenud ja isegi õppinud oma kaaskristlastelt,“   ütles Ekman oma teenistuse veebilehel. „Me oleme näinud suurt   armastust Jeesuse vastu ja usaldatavat teoloogiat, mis põhineb   Piiblile ja klassikalistele dogmadele. Me oleme kogenud sakramentide elu rikkust. Me oleme näinud loogikat selles, et preesterkonnas on tugev struktuur, mis hoiab kiriku usku ning annab seda edasi ühelt põlvkonnalt teisele. Me oleme kohanud eetilist ja moraalset tugevust ja järjepidevust, mis julgeb astuda vastu üldlevinud arvamusele ning lahkust vaeste ja nõrkade suhtes. Ning viimaks, kuid mitte vähem oluline on see, et me oleme olnud kontaktis miljonite karismaatiliste katoliiklaste esindajatega ning oleme näinud nende elavat usku.“ Blogi ja mõttekoja, Aletheia, andmeil on Ekmanite pöördumine uudiste lugu, mis mõjutab üsnagi suurt osa Rootsi kristlaskonnast. Elu Sõnal on umbes 3000 liiget ning 12 pastorit. Koguduse koolil on umbes 1000 õpilast. Ekman on algatanud ka Skandinaavia suurima piiblikooli, ehitanud Skandinaavia suurima vabakoguduse hoone, viinud läbi meediaprogrammi televisioonis kõigil kontinentidel, salvestanud õpetusi, mida on levitatud kõikjal maailmas, avaldanud raamatuid 60 keeles ning toetanud tugevalt Iisraeli. Andreas Glandberger mõttekojast, kirjutab: „Me oleme jälginud Ekmani samme rooma-katoliikluse suunas alates 2007. aastast, mis mõnikord on saanud palju naeruvääristust nii koguduse liikmete kui juhtkonna poolt, kuid ka teistelt kristliku kogukonna liikmetelt Rootsis. Põhinedes Ulf Ekmani erinevatele artiklitele, jutlustele, seisukohavõttudele ja isegi nende organisatsioonide tüüpidele, keda ta on otsustanud finantsiliselt toetada, on vaevanõudnud pusle saanud lõpuks oma viimase tüki paika.“ Grandberger jätkas: „Reaktsioonis uudistele oli ’šokki, viha, kurbust, meeleheidet ja segadust.’ Teised tundsid kergendust, et Ekmani pikk armulugu katoliku kirikuga on lõpuks avalikult viimistletud, mis aitab ka teoloogilistes diskussioonides.“ Ekman ütleb: „See kõik on olnud nii ligitõmbav, kui ka väljakutsuv. See esitas väljakutse meie protestantlikele eelarvamustele ning me mõistsime, et sageli meie kriitikal nende suhtes ei olnud mingisugust alust. Meil oli vaid vaja tunda katoliku usku paremini. See pani meid mõistma, et Jeesus Kristus tegelikult juhtis meid ühinema katoliku kirikuga.“ Ekman nimetab oma pöördumist ’isiklikuks rännakuks’ ja ütleb, et tema plaan ei olnud juhtida Elu Sõna kogudust rooma-katoliikluse suunas ega ühiselt liita seda kogudust katoliku kirikuga. „See oleks põhjendamatu,“ ütles ta. Ekman astus Elu Sõna koguduse vanempastori kohalt tagasi 2013. aasta märtsis. Ta asutas ja teenist Elu Sõna kogudust 30 aastat mandaadiga Pühalt Vaimult ’varustada mu rahvast usu sõnaga.’
Tartu Elu Sõna koguduse pastori Eino Lillelehe kommentaar: Pastor Ulf Ekmani ja tema abikaasa Birgitta otsus astuda Katoliku kirikusse tuli ootamatusena paljudele inimestele, seda nii Elu Sõna liikumisele kui kogu kristlaskonnale üle maailma. Mõistetavalt on nende otsus tekitanud inimestes meelehärmi, segadust ning palju küsimusi. Teisalt, kui asjad saavad otse välja öeldud, on see teatud mõttes vabastav. Oma ütlustes on Ulf Ekman rõhutanud, et see on olnud nende isiklik teekond ja nad pole seda plaaninud salajas ning on jaganud avatult, mis on olnud selle otsuse taga. Neil pole olnud kavatsust Elu Sõna liikumist viia katoliiklusesse ega survestada selleks ühtegi kogudust. Nad ei eelda, et kõik inimesed neid selles otsuses mõistaksid, küll aga respekteeriksid nende valikut. Teadaolevalt on Ulf Ekman ennast juba varasemalt tagandanud kõigist vastutavatest juhtrollidest Elu Sõna koguduse töös. Ta on andnud üle peapastori ameti Uppsala Elu Sõna koguduses, kui ka rahvusvahelise töö juhtimise. Arusaadavalt on paljudele meist olnud raske ette kujutada Ulf Ekmanit väljaspool Elu Sõna liikumist, kuid tänane olukord selline just ongi. Elu Sõna kogudus nii Eestis kui ka mujal maades jätkab oma endist kurssi, olles evangeelne karismaatiline liikumine. Meie visioon on ja jääb selliseks, milline ta on olnud. Tean isiklikest kogemustest, et hetkedel, kus toimuvad sellised sündmused, millest ma täielikult aru ei saa ning puudub võime kõike kontrollida, on tähtis, missugune on minu esmane häälestus. Kui minu üldine, esmane häälestus on juba eelnevalt negatiivne ja kriitiline, siis tegelikult ei rahuldu ma mitte ühegi seletuse ega vastusega. Kui ma aga olen avatud südame ja suhtumisega, isegi kui ma ei ole kõigega nõus, suudan ma sündmusi hinnata hoopis teisiti. Ma ei ole vaenulik, täis süüdistusi ja eelarvamisi, mis võivad olla pelgalt kujundatud teiste inimeste arvamustest ning mitte omaenda kogemustest ja teadmistest. Mis puudutab ühtsuse küsimust Kristuse Ihus, siis olen ma pastori Ulfile väga tänulik, et ta viimase kümne aasta jooksul on tugevasti rõhutanud avatuse vajalikkusest vendade ja õdede suhtes teistest kogudustest, nähes ja tunnustades Kristuse tööd nendes. Kahjuks ei saa öelda, et me Elu Sõna kogudusena oleksime alati selles osas näidanud üles head suhtumist. Oleme olnud kerged süüdistama ja hukka mõista ning kandnud eelarvamisi, mis on ehitanud seinu üksteise vahele. Tunnistan, et meie suhtumine ei ole olnud õige, kuid me püüdleme selle poole, et Kristus meid lähendaks.

CBN News – Ukraina presidendi kohusetäitja, Oleksandr Turtšõnov, sügava usu- ja palvemees, on keset tormi Ukrainas, kuid ta ei ole üksinda. Turtsõnov otsib riigi relvajõududesse kasvu ning ta kutsus parlamenti üles tegema Ukraina siseteenistuse salkadest riigikaitse jõud, et kaitsta riiki agressiooni eest. Ta on kutsunud ka reservväelased ja vabatahtlikud mobilisatsiooni. Pastor Wolodimir Kunets, Elus Sõnast, oli väga uhke oma riigi uue juhi üle. „Ta on uuestisündinud Kristlane ja armastab Jumalat,“ rääkis Kunets CBN uudistele. Mitmeid aastaid on Turtšõnv osalenud Kunets’i koguduse teenistustel Kiievis ning teenib diakonina. „See on väga haruldane, mitte ainult Ukrainas, vaid kogu selles piirkonnas, et üks baptisti kristlane juhib riiki,“ rääkis Kunets. Turtšõnov ütles hiljuti ühele kristlikule ajakirjale, et Jumal töötab nende riigis, vaatamata sellele poliitilisele kaosele. Ta palub kristlasi kogu maailmas palvetada. „Mul on hea meel, et talle on antud selline positsioon, kuid teisest küljest on see väga hirmutav, sest me oleme kogemas väga keerulisi aegu,“ rääkis Kunets. „Rahvana oleme me pankrotis ja meil on palju vaenlasi, kes ei taha näha seda, et Ukrainal hästi läheks.“ Kui protestid möödunud aasta novembris algasid, siis Ukraina kristlased leidsid ennast rahutegija rollist. Ostap Kryvdyk, on valitsuse-vastaste demonstratsioonide juht. „Relvastatud kokkupõrgetes oli kohal üks preester, kes seisis seal ning andis oma viimased sõnad ja teenis surevaid inimesi,“ rääkis Kryvdyk. „Ta rääkis mulle, et 20 inimest suri tema käte vahel.“ Mehed, nagu isa Theodosi Ivaško, Kreeka Katoliku kirikust, riskisid oma eluga, et selles vahemikus seista. „See juhtus siin lähedal: sajad Ukraina politseinikud seisid ühel pool ja valistuse-vastased meeleavaldajad teisel pool ja meie võtsime oma koha nende vahele, kutsudes üles rahule,“ rääkis Ivaško. Viktoria Semenikhina, sõitis Maidanile, meelevalduste sündmuspaigale, et palvetada perekondade eest, kes oma lähedased kaotasid. Ka tema tänab Jumalat selliste meeste eest, nagu isa Ivaško. Ta ütles:  „Ma nägin protestante, katoliiklasi, ortodokse ja teisi kristlasi, kes aitasid nii valitsuse pooldajaid kui ka vastaseid. Need mehed ja naised on samasugused kangelased, kui need, kes andsid oma elud vabaduse eest.“ Ukraina kogudus, kõigist konfessioonidest, kandis mitmeid kuid rahutegija rolli. Täna kuulutab see lepituse sõnumit. „Me kuulutame seda sõnumit peaaegu igal teenistusel ja julgustame inimesi näitama praktilisel viisil, kuidas me saame aidata kaasa oma rahva tervenemisele,“ rääkis Kunets. Parlamendi liige ja tuntud kristlane Aleksandr Dubovoy, ütles, et nende riigil on väike võimaluse aken seada asjad korda. „On selge, et inimesed ei ole õnnelikud, kuid me ei saa kurja võita ära kurjaga. Me peame olema rohkem andestavad,“ rääkis Dubovoy. Mõned päevad peale tapatalge, kus sai surma üle saja inimese ja umbes 600 haavata, püstitas Larissa Litvin’i kogudus üles telgi nõustamiseks. „Nii paljud inimesed on tulnud palvele. Terved perekonnad koos lastega tulevad ja küsivad, kuidas nad saavad aidata meie riigil liikuda edasi, peale kõike seda vägivalda ja verevalamist,“ rääkis ta. „See on kriitiline hetk meie jaoks.“ Litvin ja teised usklikud ütlevad, et see hetk peab saama kaetud palvete ja andestusega.

Charisma News – Ilmselt kõige paremini tuntud Brownsville’i ärkamise evangelistina, mis toimus Pensacolas, Floridas, läks evangelist ja pastor Steve Hill koju Issanda juurde möödunud pühapäeval, 9. märtsil. Teates tema   eenistuse Facebooki lehel kirjutatakse: „   Täna, 9. märtsisl, ületas Steve finiši joone.   Steve elas igat päeva pilguga igavikule,   täna nägi ta lõpuks seda oma silmadega.   Kogudus on kaotanud usu kindrali, taevas   on saanud juurde ühe püha. Palun pidage   oma palvetes meeles Jeri’t, Ryan’it, Shelby   ’t, Kelsey’t ja kogu perekonda.“ Hill astus   ausse peale pikka võitlust melanoomiga,   kõige ohtlikuma nahavähiga, mis on    nahahaigustest juhtivaimaks   surmapõhjuseks. „Oral Robertsi Ülikooli president, Billy Wilson, ütleb: „Suur sõdalane on langenud. Meie põlvkonna üks suurtest evangelistidest seisab täna Jumala ligiolus. Mu süda kurvastab meie pärast, aga ometi mu süda rõõmustab Steve’i eest – ta on sinna jõudnud. Mina olen kaotanud ühe sõbra, innustaja ja kaastöötaja Kristuses. Me armastame sind Steve.“ Õhutatud oma enda dramaatilisest vabanemisest narkootikumidest, alkoholist ja kuritegevusest 1975. aastal, pühendas Hill oma elu Jeesuse Kristuse evangeeliumi levitamisele üle kogu maailma. Tema kirg aidata neid, kes on valudes ning tema püüdlus tõelise Jumalast-hingatud ärkamise järele intensiivistus jätkuvalt peale aastatepikkust misjonitööd, koguduste rajamisi ja evangeelseid krusaade. Alates 1995. aastast kuni 2000. aastani teenis Hill Brownswille’i ärkamise evangelistina. Koosolekud tõid Brownsville’i Assembly of God koguduse uste vahelt läbi kohale üle 4 miljoni inimese enam kui 150 riigist. Selle viieaastase ärkamise kestel nutsid sajad tuhanded inimesed kiriku altaril, parandasid meelt oma patusest elustiilist ja andsid oma elu Jeesusele. Selge Jeesuse Kristuse evangeeliumi esitamise kaudu, said elud dramaatiliselt muudetud, abielud taastatud ja sõltuvused murtud. Peale Brownsville’i jätkas Hill koos oma evangeelse meeskonnaga krusaadide läbiviimist areenidel ja staadionitel üle kogu maailma. Hill asutas ja teenis ka vanempastorina koos oma naise, Jeri’ga, Heartland World Ministries koguduses, Dallas- Fort Worth piirkonnas. Hill asutas Heartland Teenistuskooli, mis oli hingi võitev, ligiolust juhitud teenistuskool ning samuti ProdigalsOnly.com veebilehe, mis julgustab inimesi tulema tagasi Jumala juurde.

CBN News – Põhja-Korea on vabastanud 75-aastase Austraalia misjonäri, peale kolmenädalast vangistust. John Short arreteeriti 16. veebruaril salajase Piibli traktaatide levitamise eest budistlikus templis Pyongyangis. Põhja-Korea deporteeris ta esmaspäeval peale seda, kui ta oli palunud andestust ja vabandanud ’riigivastaste usuliste tegevuste’ eest. Põhja-Korea on tuntud sunniviisiliste vabanduste läbiviimise poolest vägivallaga ähvardamise kaudu. Short viidi Austraalia saatkonda Bekingis, kus tema naine Karen pidi temaga kohtuma. Karen ütles, et palved tõid selle muutuse. „Jumala rahva palved, toetus ja julgustus olid hämmastavad. Ma usun täielikult ja tean, et Jumal oli minu ja Johniga kõiges selles. Ma ei vahetaks seda kogemust millegi vastu,“ rääkis ta. Samal ajal on Ameerika pastor ja tuuri giid, Kenneth Bae, jätkuvalt ühes selle kommunistliku riigi sunnitöölaagris, kus ta peab kandma oma 15-aastast karistust. Kuid Põhja-Korea on arreteerinud veel ühe 50-aastase baptisti misjonäri Lõuna-Koreast, Kim Jung Wook’i. Kim tunnistas, et püüdis rajada põrandaalust kogudust Põhja-Koreas. New York Timesi andmeil arreteeriti Kim novembri kuus, kuid Põhja-Korea ei ole vastanud Lõuna-Korea nõudele teda tuvastada, kuni tänaseni. Möödunud neljapäeval näitas Põhja-Korea Kim’i meediale Pyongyangis, kus ta palus andestust väidetava riigi-vastase kuritöö eest. „Soovisin muuta Põhja-Koread usklikuks maaks ning lammutada praegust valitsust ja poliitilist süsteemi,“ ütles Kim. Kuna Põhja-Korea konstitutsioon tagab usuvabaduse, süüdistatakse kristlasi sageli valelikult spioneerimises või teiste kuritegude sooritamises riigi vastu. „See ei saaks olla võimalik väita mõlemat – et riigis on usuvabadus ja et need mehed tegid midagi eksitavat,“ rääkis Eric Foley, kes on Colorados baseeruva misjoniorganisatsiooni Seoul USA asutaja ja tegevjuht. „See, mida need mehed tegid, on midagi väga elementaarset ja see on, et nad jagasid oma usku.“ Praegu on veel ebaselge, millist karistust Kim saab kandma. Ta ütles, et oli nõus tegema pressikonverentsi, sest tahtis oma perele anda teada, et temaga on kõik hästi. Foley ütles, et need viimased misjonäride arreteerimised, ei viita uuele tagakiusu lainele. „See ei ole uus sõda kristlaste vastu,“ ütles ta. „See on lihtsalt selleks, et lääs näeks seda, mida Põhja-Korea põrandaalused kristlased on alati teadnud – ja see on see, et kristlik usk ei ole mitte mingisugusel kujul riigis teretulnud. Nad on taaskord näidanud, et evangeeliumi jaoks ei ole tagaust Põhja-Koreasse. Ainus viis, kuidas evangeelium saab edeneda, on suure isikliku hinnaga. Palvetagem siis, et Jumal leiaks neid olevat ustavad ka sellel vangistuse ajal.“

BillyGraham.org – Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni Krusaadide direktor, Viktor Hamm, jõudis esmaspäeval Kiievisse, Ukrainas, keset suurenevat kriisi, mis on haaranud kogu maailma tähelepanu. Hamm tunneb seda piirkonda hästi. Ta sündis kurikuulsas nõukogude sunnitöölaagris, mis asub praeguse Venemaa loode osas, temast sai vastupidiselt kõigile võimalustele kristlik jutlustaja ning ta kuulutas BGEA evangelistina evangeeliumi Ukraina tänavatel, sõjaväe baasides ja staadionitel. Aga enne seda, kui Hamm oskas unistada Kristuse lootuse avalikust kuulutamisest Ukrainas, aitas Billy Graham evangelismi uksi avada Nõukogude Liidus, kui ta seda piirkonda 1980. aastal kommunismi võimu all esmakordselt külastas. Aastakümneid hiljem jätkas tema poeg, Franklin Graham selle tõrviku kandmist, jagades evangeeliumi kümnete tuhandete ukrainlastega 2007. aastal. Sel nädalal läks Viktor Hamm Ukrainasse, et julgustada paljusid kogudusi, kes on mõjutatud selle vägivaldse ülestõusu poolt riigis. „Minu külastus Ukrainasse on selleks, et näidata kogudustele BGEA toetust ja julgustada koguduse juhte keskenduma Kuningriigi eesmärkidele isegi keset seda traagilist tundi,“ rääkis ta. Hamm loodab kohtuda ka oma sõbra, Oleksandr Turtšõnov’iga, kes sattus rahvusvahelise tähelepanu alla siis, kui Ukraina parlament tagandas president Viktor Janukovõtši ning tegi Turtšõnovist riigi presidendi kohusetäitja. „Hr Turtšõnov on ühe evangelikaalse koguduse liige Kiievis, ta on usaldatav evangeelne usklik, vend Kristuses ja suurepärane poliitiline juht,“ rääkis Hamm. „Kõige sellega, mis tema taldrikul hetkel on, vajab ta meie eestpalveid omada suur tarkust, vastupidavust ja rahu.“ Hammi külastus üha enam lõhenevasse Ukrainasse tuleb 26 aastat peale Billy Grahami külastust samasse linna, kui see oli veel kommunistliku valitsuse all. 1988. aasta juunis kutsuti Graham Nõukogude Liitu tähistama kristluse 1000. aastapäeva selles piirkonnas. 988. aastal oli vürst Vladimir ristinud selle piirkonna inimesi Dnepri jões. „Nii nagu vürst Vladimir muutus ja pöördus ebajumalatest, peate ka teie muutuma ja pöörduma Kristuse poole,“ ütles hr Graham Kiievis kogunenud rahvale 14. juunil 1988. aastal. Sel päeval kuulutas ta evangeeliumi umbes 15 000 inimesele, kes olid kogunenud Kiievi kõige kuulsamasse ortodoksi katedraali ning kust kanti seda sõnumit valjuhääldite kaudu edasi ka tänavale. Vaimulikult ja poliitiliselt oli see ajalooline hetk, selline, mis Hammi sõnul sai olla korraldatud vaid Issanda poolt. „Mitte kunagi varem ei olnud evangelikaal jutlustanud sellisel viisil ortodoksi kirikus,“ rääkis ta. Hamm rääkis, et evangeelsete kristlaste arv Ukrainas neljakordistus järgneva 25 aasta jooksul. Kord kui uksed olid evangelismile avatud, järgis Viktor Hamm Billy Grahami jalajälgedes, jutlustades 16 BGEA krusaadil Ukrainas 1994. ja 2006. aasta vahel. 2007. aastal oli Franklin Graham osaks järjekordsest ajaloolisest hetkest Ukrainas, kui u 90 000 inimest kuulis evangeeliumi Ukraina Lootuse Festivalil Kiievis. Järgnevalt poliitiliste protestide seeriale, mis viis paljud ukrainlased lootusetusesse, võtsid kohalikud kogudused võimaluse rääkida oma sõpradele ja naabritele lootusest Jeesuses Kristuses. Nüüd seitse aastat hiljem, seisavad ukraina usklikud taaskord valiku ees: anda alla lootusetusele, leinates surma toonud vägivalda, mis nende rahvast on raputanud või hoida kinni sellest lootusest, mis neil on Kristuses ja töötama rahu heaks. „Meil tuleb julgustada kõiki kristlasi üle maailma palvetama Ukraina ja Krimmi eest, et kristlased saaksid kinnitatud oma usus, et kogudused ei oleks lõhestatud etniliste piiride poolt ja et see riik säiliks tervikuna,“ rääkis Hamm. 3.märtsi CNN.com artikkel kirjeldas Ukrainat kui riiki, mis ’on rebenenud kahe vahel, kas Venemaa või lääne majandus (kaasaarvatud Euroopa Liit) on see päästja, keda nad vajavad.“ Ukraina usklikud vaidleksid vastu, et ainult üks Päästja saab sinna piirkonda tuua kestvat rahu – seesama Päästja, kes on kandnud nende kogudusi läbi enam kui 1000 aastase ajaloo – Jeesus Kristus. Sel puhul võivad Billy Grahami sõnad tema 1988. aasta külastusest Kiievisse olla sobivamad nüüd rohkem kui iial varem: „Üks tuhat aastat tagasi seisis Kiievi-Vene moraalse ja vaimuliku teeristi kohal, mis määras kindlaks selle tuleviku. Samamoodi, seisab meie maailm moraalse ja vaimuliku risttee kohal. Meie maailm täna vajab vaimulikku ’perestroikat’ – vaimulikku muutust. Kristlasena ma usun, et ainult Piibli muutumatu sõnumi taasavastamine, võib anda meile kestvat tähendust ja

Charisma News – 82-aastane evangelist, Marilyn Hickey, kirjutab: „Ma veetsin äsja kolm nädalat Indoneesias, teenides neljas erinevas koguduses Jakartas ja Solos. See oli mu 10. reis sellesse riiki, mis koosneb 17 000 saarest, millest 6000 on asustatud. Indoneesia on neljas kõige enam asustatud riik ning on tuntud suurima moslemi riigina maailmas, kuid ometi on seal olnud aastaid jätkuv ärkamine. Ma olen leidnud, et inimesed on evangeeliumile avatud, eriti tervenemisele ja imedele. Teenisin sel reisil teemal ’Nähes ja kohtudes Jeesusega Piiblis,’ kus jagasin sellest, kuidas sa kohtud Jeesusega igas Piibli raamatus. See õpetus võeti vastu väga innukalt ja mulle meeldib see, et nad on nii näljased Sõna järele. Mind puudutas eriti üks noor, 33-aastane pastor, Solo’s. Ta oli kasvanud üles budistina, kuid sai kristlaseks 12-aastasena, mil ta kutsuti kogudusse. Seal kuulis ta esmakordselt Jumala häält kuuldavalt ja kutsus teda pastoriks. Jumal kutsus teda taas hilises teismeeas peale lühikest mässulist perioodi. Aasias teevad pastorid rohkem kui vaid pastori tööd. See mees tundis, et ta peaks saama meditsiini doktoriks ja ta läks kooli. Aga ta plaani hakkas tõkestama üks viirus, mille tõttu ta kaotas oma jalgades tundlikkuse. Sama häda tabas ka tema venda ja nende arst ütles talle, et ta jääb halvatuks vaid mõne nädala jooksul. Ta ei olnud saanud mingit õpetust oma usu rakendamisest, kuid võttis Markuse 11:23 sõna-sõnalt oma ellu. Ta ütles: „Kui ma saan rääkida mägedele, et nad liiguksid, siis ma võin rääkida ka oma jalgadele, et need saaksid terveks. Näis, et midagi ei toimunud, kuid ta jätkas selle sõna tunnistamist. Tol ajal oli palju päevi ta elus, kus tal ei olnud raha bussiga sõitmiseks kooli ja ta pidi jalgsi käima. Kuid nüüd, selle olukorraga jalgades, tundis ta et peab kooli tagasi minema bussiga. Kui ta oli koolile lähenemas, kuulis ta Püha Vaimu ütlemas: ’hüppa!’ Bussist teepervele oli üsna pikk vahemaa hüppamiseks, kuid ta kuuletus. Niipea, kui ta seda tegi, said tema jalad momentaalselt tugevaks ja ta sai terveks. Ta jooksis terve tee klassi, kuid ei peatunud seal. Ta jooksis kolm korrust üles ja alla, kiites Jumalat tervenemise eest. Ta oli 23-aastane, kui ta selle ebatavalise ime osaliseks sai.“ Marilyn Hickey jätkab: „Üks täielikult pime moslemi naine tuli ühele neist koosolekutest. Tunnetuse sõnade ajal tõusis ta usus püsti ja hakkas valgust ja kujutisi nägema. Kui ma neisse riikidesse lähen, võin ma mõnikord tihedast ajakavast väsimust tunda. Kuid ma olen leidnud, et see ei ole minu nimi, mis tervendab haigeid, vaid Jeesuse nimi. Asi pole selles, mida ma tunnen, vaid selles, mida ma tean. Jeesus päästab ja tervendab. Kõigil teenistustel tulid paljud inimesed ette päästmisele. Ma olen näinud seda sageli iga kord, kui ma olen Indoneesiasse läinud ja see on olnud 18 aasta jooksul. Need on sunni moslemid, kes Indoneesias on äärmiselt avatud evangeeliumile. Ma julgustan igaühte palvetama Jeesuse ilmumise eest moslemi riikides. Vähemalt viiendik maailma rahvastikust on islami usulised. Mul oli imeline kogemus ühes hiina restoranis Jakartas, Indoneesias. Meie kõrvalolevas lauas oli üks halvatud mees. Issand ütles mulle: „Mine ja palveta tema tervenemise eest.“ Kuna ma indoneesia keelt ei räägi, palusin ühel oma sõbral kaasa tulla ja uurida, kas nad lubavad mul palvetada. Mees vastas jaatavalt. Tõlgiga koos palevtasin ma tema tervenemise eest ja et kõik selles lauas kogeksid Jeesust. Ma ei näinud koheselt nähtavaid tulemusi, aga kui me hakkasime lahkuma ja oma arvet maksma, oli see teine laudkond meie arve juba maksnud. See on hämmastav, kuidas nad vastavad armastusele ja palvele Jeesuse nimel. Igas vanusegrupis inimesed vastavad evangeeliumile Indoneesias. Noored on saamas päästetud ja väeliseks oma tunnistuse- ja palveelus. Keskealised ja vanemad on samuti tundlikud. Igas vanuses inimesi tuleb altarikutsel eestpalvele. Indoneeslased armastavad palvetada. Ma usun, et nende palved ja paast toob suure läbimurde nende riigis ning ma usun, et ka teistes moslemi riikides üle maailma. 2004. aastal võtsin ma ühe Indoneesia pastori endaga Pakistani kaasa. Ta on sinna palju kordi naasnud ning on nüüdseks rajanud Pakistanis 48 kogudust. Mul on olnud võimalusi ka Iraanis ning ma olin seal alles novembri kuus, plaanin septembris sinna tagasi minna. Ma usun, et Iraan saab ühe Püha Vaimu külastuse osaliseks. Plaanin sinna minna ühte ülikooli kõnelema koos ühe mullaga, kes on haritud islami teoloogias ja seaduses. Minu plaan on jagada õpetust tervenemisest Piiblis. Jumal on hea ja võrratu avama väelisi uksi sel ajal. Ühte asja ma tean: Jeesus armastab kadunuid,“ kirjutab Marilyn Hickey.

Charisma News – Kristlikud uudistekanalid kihavad uudisest, et 78-aastane pastor David Yonggi Cho, kes on maailma suurima nelipühi koguduse asutaja, mõisteti kolmeks aastaks vangi 12 miljoni dollari ebaseaduslikus kõrvaldamises kirikuvaradest. Cho asutas Assemblies of God liikumisega seotud Yoido Täisevangeelse   Koguduse Lõuna-Koreas, 1958. aastal. Kogudusel on üle   miljoni liikme, mis teeb sellest suurima koguduse   maailmas. Cho mõisteti süüdi möödunud nädalal selle   eest, et koguduse ametnikud ostsid aktsiaid tema   vanimalt pojalt, Cho Hee-Junilt, 2002. aastal. Uudiste   andmeil ostsid ametnikud 250 000 aktsiat turu väärtusest   neli korda kõrgema hinnaga. Cho peab maksma umbes   4,6 miljonit dollarit trahvi ning ka tema poeg mõisteti   kolmeks aastaks vangi. Dr Rob Rodgers Sr, on Evangel World Prayer Center pastor Louisvelle’s Kentucky osariigis, ning ta kirjutab: „David Yonggi Cho on olnud meie perekonna sõber enam kui 40 aastat. Ta on külastanud meie kodu ning mina olen koos oma isaga teeninud tema koguduse kasvu nõukogus kokku 38 aastat. Mõningate meedia raportite kallutatud vaatenurkade tõttu, on oluline tuua esile selle olukorra teatud üksikasju. Ma olin Seoulis kohal suurema osa kohtumenetluse ajast ning neil suletud uste tagustel koosolekutel avaldati informatsiooni, mida ei ole veel avalikuks tehtud. Ma tahan seda osaliselt jagada. Esmalt – Seouli Keskringkonna Kohus mõistis 78-aastasele Chole kolmeaastase vanglakaristuse, mis lükati edasi viieks aastaks. Teda süüdistati väidetavalt 12 miljoni dollarise finantsilise kaotuse põhjustamise eest. Teda trahviti ka ligi 5 miljoni dollariga. Ta ei pea kandma vangistust, kuid on katseajal. Teiseks  - Cho poeg, 49-aastane Cho Hee-Jun, mõisteti süüdi samade süüdistustega. Kuna arvestati tema põgenemise riski, võeti ta koheselt peale kohtuotsust vahi alla. Ta mõisteti 3 aastaks vangi. Cho’l on kolm poega. Teine ja kolmas poeg on väga produktiivsed ja töötavad kaasa koguduses. Vanim poeg on aga olnud see ’kadunud poeg.’ Ta on olnud abielus neli korda ning olnud mitmes seksuaalskandaalis üleriigiliselt tuntud isikutega. Ta on olnud ka vangistatud investeerimise petuskeemide ja raha välja petmise eest. Tema skandaalne elu on olnud kimbatuseks tema perele ja kogudusele. 12 aastat tagasi pettis ta koguduselt teadlikult välja 12 miljoni dollari suuruse summa aktsia tehingutes. Cho tunnistas, et ta usaldas oma koguduse juhte ja poega ning ei kontrollinud ega lugenud tuhandeid lehekülgi dokumente, mis olid talle allakirjutamiseks. Kuna Cho tugines oma juhtidele ja pojale, kirjutas ta paberitele alla. Tema ise ei saanud sellest tehingust mingit raha. Kolmandaks, ütles juhtiv kohtunik: „Kohus võttis arvesse, et kuigi pastor Chol oli koguduses öelda viimane sõna, ei ole ta üheski kuriteos olnud juhtival kohal, kaasaarvatud maksude vältimises, mida viidi läbi audiitorfirma soovitusel.“ Kohus võttis arvesse ka Cho elu usulise juhina ning tema pikaaegset panustamist sotsiaalhoolekandesse kergendavate asjaoludena. Kohus otsustas, et tema poeg Cho Hee-Jun, oli kuritöö algataja selles, mis oli seotud aktsiate ostuga. Kuigi Cho on rajanud maailma suurima koguduse, kus on on üle miljoni liikme, elab ta lihtsat elu 90m2 kirikukorteris ega oma autot,“ kirjutab dr Rob Rodgers.

Blog.GodReports.com – Prügi ja mustus ümbritses nende ajutist hütti väikesel prügimäel Kigali’s, Rwandas. Viis aastat tagasi elasid kolm tänavapoissi David, Pacifique ja D’Amour selles räpasuses, nende meeled vallatud vaid selle poolt, kuidas jääda ellu ja kuidas tuimestada valu. Peale seda, kui üks teenistus, kes juhatab kodutute poiste kodu, võttis nad oma hoole alla, ei osanud nad kunagi unistada, et ühel päeval saavad neist gospelartistid, kelle esimest laulu, kohalik raadio pidevalt mängib. „Neil ei olnud mingit lootust enne kui nad meie juurde tulid,“ rääkis Hilliary Anderson, kes on teenistuse Hope for Life (Lootus Eluks) asutaja, mis asub Kigalis. Selle teenistuse eesmärk on muuta haavatavate tänavalaste elusid, pakkudes neile majutust, kristlikku hingehoidu ja jüngerlust ning ressursse, et murda välja vaesuse orjust. Möödunud aastal moodustasid need kolm poissi gospel ansambli nimega Shining Hope (Särav Lootus) ning tootsid oma esimese laulu ’You are Precious (Sa oled kallihinnaline). See räägib nende muudetud eludest alates sellest, kui nad hakkasid Jeesust järgima. „Kui me seda laulu salvestasime, olid poisid nii põnevil,“ märgib Anderson. „Nad ei uskunud, et midagi taolist võiks juhtuda.“ Üks Lootus Eluks vabatahtlik viis bändi laulu ühte kristlikku raadio jaama Kigalis. Raadio saatejuhile meeldis see laul väga, osaliselt just poiste loo pärast. Ta kutsus bändi järgmisel päeval saatesse intervjuud andma. „Sa võid poiste vaimustust ette kujutada, kui kuulsid, et nad pääsevad raadiosse,“ rääkis Anderson. Raadios mängiti bändi lugu ette ja neid intervjueeriti 30 minutit. Bändi põhiline laulukirjutaja ja juht, 19-aastane David Hitimana, oli üks esimesi poisse, kelle Hope for Life oma koju vastu võttis. „David pärines ühest hoolimatust perekonnast ning tal oli raske elu,“ märgib Anderson. „Aga ta ei tarvitanud tänaval narkootikume, sest ta ei tahtnud oma aju ära rikkuda,“ räägib ta. „Ta on olnud suureks eeskujuks teistele poistele.“ Hetkel püüab Hope for Life Davidit oma perekonda uuesti integreerida ning maksab tema hariduse eest keskkoolis. Teine bändiliige D’Amour on samuti tulnud läbi traagiliste olukordade. „Tema vanemad tapeti genotsiidis,“ meenutab Anderson. Rwanda genotsiidis tapeti massiliselt tutsi ja vähesel määral ka hutu suguharu inimesi hutude enamuse poolt. 100-päevase perioodi jooksul 1994. aastal tapeti hinnatavalt 500 000 kuni 1 miljon rwandalast. „Peale seda elas D’Amour majas, kus olid ainult lapsed, kuid lõpuks läks ta tänavale.“ Tulevikus tahab noormees saada riigis ministriks või mõneks muuks juhiks. Ka Pacifique Niyitanga jäi juba varases nooruses orvuks. Ta jooksis oma kuritarvitavate sugulaste juurest tänavale. Peale oma teist arreteerimist tuli ta elama Hope for Life kodusse. Selle teenistuse mõju neile kolmele poisile on olnud väga sügav, sest nad kogevad Jumala mõju oma elu peal. David oli juubeldav peale raadiojaama külastust. „Ma tänan Jumalat, et see toimus. See oli suur pidu, kui me lõpuks raadiosse jõudsime. Ma ei uskunud, et võin kunagi teha muusikat, mida raadios mängitakse. Kui ma koju jõudsin, kirjutasin ma terve kogemuse üles, et ma seda päeva kunagi ei unustaks.“ Anderson kutsub aga inimesi üles julgustama Shining Hope muusika kasvu selle läbi, et hakata nende Facebooki lehe fänniks või kuulata nende muusikat YouTube’i kaudu ja jagada seda teistega. http://www.youtube.com/watch?v=ts8jMpqTAUk#t=58

Vaata ka teenistuse Hope for Life veebilehte www.hopeforlifeministry.org

UlfEkman.org – Umbes 30 aastat tagasi alustasid Ulf ja Birgitta Ekman Elu Sõna kogudusega. Nende ülesandeks oli antud: „varusta mu rahvast usu sõnaga.“ See oli alguseks pikale seiklusele. Koguduse algus, Skandinaavia suurima piiblikooli avamine, Skandinaavia suurima vabakoguduse hoone ehitamine, mis hiljem kõik viis kaugeleulatuva misjontööni, mis puudutas peamiselt Ida-Euroopat ja Nõukogude Liitu ning kasvas siis edasi üle Aasia ja teiste piirkondade. Suureulatuslik meediatöö televisioonis kõigil kontinentidel; salvestatud õpetused, mida levitati ulatuslikult; raamatud 60 keeles; haridus ja tugev side Iisraeliga, on kõik esile tulnud koos paljude muude asjadega. Pastor Ulf on olnud rajaleidja ja tagasikohkumatu pioneer kõiges selles. Teda iseloomustavaks osaks on olnud tema kuulekus Issandale, tema võime kuulda ja olla Jumala poolt juhitud ning seejärel mitte arvestada olukordi ja vastuseisu. Ta on heitnud end asjadesse, mis mõnikord on näinud võimatud ning selle tulemuseks on olnud suurepärane vili. Kõiges selles on tema süda, tema armastus Jumala, Tema Sõna, koguduse ja selle liikmete vastu, olnud tema liikumapanevaks jõuks. Tal on süda rahvaste jaoks ning imelisel viisil on ta inspireerinud ja juhtinud tuhandeid pastoreid ja juhte misjonipõldudel. Viimase kümne ja viieteistkümne aasta jooksul on temas esile tõusnud ka sügavam ja teadlikum armastus kristlaste vastu teistes sfäärides. Ta on hakanud enam taotlema ühtsust ning see on murdnud maha eelarvamusi ja teadmatust kristlaste suhtes, kes on teistest traditsioonidest. Viimasel aastal hakkas Ulf liikuma uude faasi, kus ta hakkas samm haaval oma vastutust üle andma. Möödunud sügisel läks tema naine Birgitta pensionile. Ulf kirjutab: „Viimased kuud on olnud mitmel viisil intensiivsed. Ma ei ole veel täielikult taastunud oma ülepingutusest. Issand on mind imelisel viisil toetanud, aga kui ma liiga agaraks muutun, kogen ma mõnikord tagasilööke. Peale palvet ja rääkimist sel teemal, jõudsime me Birgittaga järeldusele, et ka mina pean pensionile jääma üsna kiiresti. See tähendab, et ma saan oma tempot paremini kohandada, suunata oma plaane ja lisada sinna rohkem aega, ilma südametunnistuspiinata. Ma saan ka rohkem keskenduda sellele, mida Issand tahab, et ma teeksin ning vabastada teisi olulise töö jaoks nii koguduses kui rahvusvaheliselt. Teatepulga edasiandmine järgmisele jooksjale rajal on loomulik asi ja see toob mulle vaid rõõmu, kui näen teisi jooksmas selle visiooniga. Elu Sõna ülesanne ja missioon jääb samaks – võita hingi Jumalale misjonitöö, evangelisatsiooni ja Jumala rahva varustamise kaudu.“ Ulf Ekman jätkab: „Ma olen ääretult õnnelik ja tänulik kõige selle eest, mida ma olen nendel aastatel kogenud. Elu Sõna kogudusel on tähelepanuväärne ajalugu ja koos me oleme läinud läbi nii paljudest seiklustest ja väljakutsetest. Sellel juubeliaastal on meil olnud palju põhjuseid, et kiita Issandat tema ustavuse eest kõiges selles. 30 aastat on peaaegu pool minu elust. Ma olen nii rõõmus, et meil on väga võimekas meeskond Elu Sõnas. Meil on tugev ja kompetentne põhipastor, kelleks on Joakim Lundqvist. Misjonitööd juhib Christian Akerhielm. Sõna, mille ma Issandalt mõnda aega tagasi sain oli see, et ’töö on heades kätes.’ Põhimõtteliselt on see kõik Issanda enda kätes; Tema ise hoiab alal ja hoolib oma tööst ja lastest ja tema on see, kes juhib meie samme tulevikku, juhtides meid kõiki õigetel teedel oma nime pärast,“ kirjutas pastor Ulf Ekman. Pühapäeva, 9. veebruari jumalateenistusel, tähistas kogudus koos Ekmaniga pensionile minemist ning talle avaldati tänu tehtud töö eest.

Charisma News – Üks austraallane arreteeriti misjonitööd tehes Põhja-Koreas, rääkis tema naine kolmapäeval Reutersile. See teeb mehest teise kristliku välismisjonäri, keda Põhja-Korea kinni peab. 75-aastase John Short’i naine, rääkis Reutersile, et tema mees arreteeriti Põhja-Korea pealinnas Pyongyangis pühapäeval ning mees oli olnud avatud oma usulise töö osas. See oli tema teine reis sellesse suletud riiki. „Kommunistid teda ei hirmuta,“ rääkis Karen Short Reutersile Hong Kongist. Põhja-Korea on pidanud ameerika misjonäri, Kenneth Bae’d, kinni üle aasta ning on mõistnud ta süüdi riigipöörde katses. Põhja-Korea kohus mõistis Bae 15 aastaks sunnitööle ning Washingtoni katsed saavutada tema vabastamist on kõik luhtunud. „Ma ei ole endast väljas. Me oleme kristlikud misjonärid ja meie taga on tohutu tugi selles osas, mida me teeme,“ ütles Short’i abikaasa oma mehe arreteerimise kohta. Kuigi Põhja-Korea tunnistab usuvabadust, on ta reastatud maailma kõige rõhuvamaks režiimiks usuvabaduse suhtes. ÜRO raport, mis anti välja teisipäeval, osundas sellises staadiumis usuvabaduse puudumisele, kelle inimõiguste rikkumisi kõrvutatakse natsistliku Saksamaaga. Shorti perekonna avalduse kohaselt oli ta oma teisel reisil Põhja-Koreasse ning tal oli kaasas usulisi materjale, mis olid tõlgitud korea keelde. Austraalia, kellel ei ole diplomaatilisi suhteid Põhja-Koreaga, kasutab oma suursaatkonda Seoulis ja Rootsi suursaatkonda Pyongyangis, et selle juhtumiga tegeleda. „Me oleme tihedas suhtlemises Rootsi ametnikega Pyongyangis, et otsida nende abi rohkema informatsiooni saamiseks ning et kinnitada hr Short’i heaolu,“ rääkis Austraalia saatkonna pressiesindaja Seoulis, lisades, et nende võime pakkuda konsulaarteenuseid Pyongyangis, on äärmiselt piiratud. Hiina firma, Beijing Tourism Group, on agentuur, mille kaudu Short Pyongyangi läks, ning nemad ei soovinud juhtumit kommeteerida, suunates kogu suhtluse Hiina valitsusele. Shorti naine rääkis, et ta mees oli ka oma esimesel reisil Põhja-Koreasse olnud väga avatud oma usu suhtes ning oli Pyongyangis avalikult lugenud oma Piiblit valitsuse giidide ees. „Ta on julge, see on mu abikaasa karakteris,“ ütles naine. „Ma loodan, et asjad lähevad paremaks – ta on Jumala kätes ja me mõlemat usume seda täielikult.“

LifeSite News – Ameerika Ühendriikide abordi pealinnas on hakanud abortide sooritamise hulk vähenema. New York Citys sooritati 2012. aastal ligi 7000 aborti vähem kui sellele eelneval aastal, teatati linna statistikaameti poolt äsja väljastatud statistikas. 2012. aastal tehti 73 815 aborti võrreldes 2011. aasta 80 485ga. Abortide hulk langes äkiliselt. 2011. aastal oli abortide tase 42,2 tuhande naise kohta vanuses 15-49. 2012. aastal oli see tase 33,4. Raportis on kirjas, et ’esilekutsutud raseduse katkestamine’ on kahanenud 19% alates 2003. aastast. ’Peaaegu kogu kahanemine on aga toimunud viimase viie aasta jooksul,“ oli seal lisatud. „Ma ei ole kunagi näinud selliseid dramaatilisi edusamme,“ rääkis Chris Slattery, kes on Expectant Mother Care president. Need arvud näitavad ka üleriigilist arengusuunda. Slattery rääkis, et New York City raport 2012. aastast ’näitab enneolematut kahanemist üle riigi. Suur Õun (The Big Apple), nagu New Yorki kutsutakse, on Ameerika abortide pealinn, kuna seal on abortide arv ja tase riigi kõrgeim. Raport märkis konkreetselt, et elu-pooldavad seadused ja aborditeenuste pakkujate puudus vähendavad abortide arvu. New York’i osariigi Õigus Elule esimees, Barbara Meara, rääkis, et abortide taseme langemisele on mitmeid põhjuseid. Nende hulgas: „Avalik tähelepanu ja harimine, mida me oleme teinud Naiste Võrdõiguslikkuse Akti osas, mis oli guberner Andrew Cuomo ettepanek lubada aborte raseduse hilises järgus väljaspool haiglat ning samuti lubada mitte-arstidel aborte läbi viia. Abortide piirangud, mis on teistes osariikides kehtestatud mõjutavad naisi ka New Yorgis ja üle riigi, rääkis Meara. „Me oleme üle riigi kinnitanud elu-pooldavaid seaduseelnõusid vanemate teavitamise kohta, sündimata lapse valukogemise ja kaitse seaduseelnõusid, nõudnud ultraheli, et noored naised näeksid oma beebisid enne, kui nad lapse tapavad,“ rääkis ta. „Ma arvan, et avalik tähelepanu kõigile neile asjadele paneb inimesi hoolikamalt mõtlema sellele, mida nad teevad.“ Ta usub, et abordikliinikute kahanemine on samuti mänginud rolli. „Üha vähem on neid arste, kes on nõus aborte läbi viima ja lõpuks on ka noored keeldumas abortidest täna ühe rohkem. 18-25 aastased inimesed on kõige suurem elu-pooldav grupp riigis erinevate uuringute põhjal.“ Slattery ütleb, et ka raseduskriisi keskustel, mis on sarnased neile, mida tema juhib, on oma osa naiste otsuse muutmisel. „Meil on oluline hulk raseduskeskusi, mis teenivad olulisel hulgal rasedaid naisi igal aastal.“ Kuigi abortide tase on langenud, on nende hulk New York Citys ometi jäänud astronoomiliselt suureks. 2012. aastal lõppes 37,6% kõigist rasedustest abordiga naiste hulgas, kes elavad Suure Õuna viies linnaosas. Osariigi elu-pooldavad juhid hoiatavad, et see edusamm, mille linn on teinud, võib saada ümberpööratud, kui guberner Cuomo abortide laienemise ettepanek Naiste Võrdõiguslikkuse Akti näol seaduseks saab. Ta on selle eelnõu uuesti esitanud peale seda, kui see möödunud aastal seiskus.

Charisma News – Prohvet Bob Jones, kes toimis prohvetlikus teenistuses üle nelja aastakümne, on läinud koju Issanda juurde. MorningStar teenistuse asutaja ja juht, Rick Joyner, ütles, et Bob suri rahulikult ja naeratades kell 6:22 14. veebruari hommikul. „Bob oli tuntud üle maailma oma prohvetliku anni poolest, kuid ta oli ka suurim Jumala ja inimeste armastaja, keda ma üldse tean. Näib sobiv, et ta lahkus just sellel päeval, mis tähistab armastust,“ rääkis Joyner. Bob Jones’i veebilehe kohaselt ilmus peaingel Gaabriel talle valgel hobusel ja puhus hõbedast trompetit tema üle, kui ta oli vaid seitsme aastane poisike ja kõndis ühel muldteel Arkansase osariigis. Seal kirjutatakse: „Seejärel viskas Gaabriel ühe vana pullinahast mantli Bob’i jalgade ette. Kuigi ta jooksis tol hetkel ära suurest hirmust, tuli ta aastaid hiljem tagasi, et see vana mantel üles võtta – see oli nägija-prohveti mantel. Bob Jones’i teatakse kaasaja prohvetina, kellel on suur armastus Issanda Jeesuse ja tema tõe vastu. Tema prohveteeringud on kestnud üle nelja aastakümne, mil Issand on võimaldanud tal ette näha maavärinaid, üleujutusi, komeete ja ilmastikku. Nii nagu ka Taaniel, kes toimis väga hämmastaval tasemel, on ka Bob rääkinud juhtidele nende unenägusid ja kogemusi, ning toonud neile selgitusi,“ on tema eluloos kirjas. Seal jätkatakse: „Peale oma surma kogemust 1975. aastal, saatis Jumal ta tagasi teenima koguduse juhtkonda ja jõudma suurte hulkadeni Jumala armastuse ja tõega ning varustama pühasid arusaamisega vaimulikest andidest. Jumal tõotas Bobile, et ta näeb selle algust, kuidas üks miljard hinge tulevad Jumala Kuningriiki ühe suure lainena lõpuaegade lõikuses. Bob liikus selges ilmutuslikus annis, millega kaasnesid tervenemised ja imed.“ Jonesi jääb leinama tema naine Bonnie.

Baptist Press –USA olümpia lumelaudur, Kelly Clark, teab mõningaid lõkse, mis kaasnevad sportliku eduga. Olles olümpial käinud neljal korral, on ta näinud neid kiusatusi ka ise. See on üks põhjuseid, miks ta neli aastat tagasi otsustas asutada Kelly Clark Sihtasutuse, et aidata teistel võistelda sellel spordialal, mida ta ise väga armastab. „Võistleva sportlasena on mõnikord vajalik, et sa seaksid iseennast kõige tähtsamale kohale ja mõtleksid vaid iseendast,“ rääkis Clark, kes võitis Sotšis 12. veebruaril naiste lumalaua rennisõidus pronksmedali. „Ma mõtlesin, et ehk on parem kui ma ei veeda nii palju aega iseendale mõeldes. Sellest tuligi minu inspiratsioon alustada sihtasutusega.“ Sihtasutuse eesmärk on aidata noortel olla edukad lumalauaga sõitmise kaudu. Clark ütles, et ta vaatas vajadusi lumalaua tegevusvaldkonnas ning leidis, et selles spordis saab mõnikord selle hind takistuseks potsentsiaalsetele atleetidele. Oma sihtasutuse kaudu aitab ta siis finantseerida kõrgetasemelisi võistlevaid sportlasi ja vähekindlustatud noori, kellel muidu ei oleks võimalust osaleda. Siiani on sihtasutus annetanud umbes 65 000 USD umbes 100 inimesele –üks neist on olnud Kelly Berger, kes on keskkooliealine lumelaudur Mammoth Lakes’ist, Californiast, kus ka Clark ise elab. Berger käis hiljuti Pennsylvanias võistlustel ning Kelly Clark sihtasutus aitas tema kulusid katta. Berger räägib: „See on olnud tohutuks abiks. Ma ei saaks mingil viisil muidu nii palju reisida.“ Clarki suuremeelsuse allikaks on tema kristlik usk. Noore lumelaudurina – kuigi tal oli tol ajal juba üks olümpia kuld taskus – teadis Clark, et midagi tema elus oli valesti. Ühel õhtul 2004. aastal otsis ta üles oma kaaslumelauduri nende hotellist. „Minu nimi on Kelly,“ teatas Clark. „Ma arvan, et sa võid olla kristlane ja ma arvan, et sul tuleb mulle Jumalast rääkida.“ See oli Clarki rännaku algus usu juurde. Nüüd 10 aastat hiljem ja osaledes oma elu 4. olümpial, on Clark teinud täisringi – tema on nüüd see, kelle juurde teised lumelaudurid tulevad, et saada palvet, julgustust ja vaimulikku nõu. „Sellele, kuidas olla professionaalne lumelaudur või kuidas kõndida Jumalaga, ei ole valemit,“ rääkis Clark. „Ma võin vaadata tagasi oma olümpia kogemusele ja ma näen, kuidas ma olen kasvanud isiksusena, kuidas ma olen kasvanud oma usus ja kuidas ma olen kasvanud sportlasena. Iga nelja aasta tagant olen ma saanud väikese ülesvõtte sellest, kuidas mul läheb.“ Kui ta Sotšis naiste rennisõidus 12. veebruaril võistles, tegi ta seda tänutundega selles osas, mida Jumal on tema elus teinud. „Võistlusspordi maailmas on väga lihtne olla defineeritud selle poolt, mida sa teed,“ rääkis Clark. „Ma olen leidnud, et Jumalat tegelikult huvitab see, mis on sinu südames. Tema tahab vaid sinu südant. See on olnud suur eesõigus püüelda oma unistuste ja Jumala poole samaaegselt.“ See tänutunne on osaliselt ka põhjuseks, mis Clark valis teha sellise märkimisväärse investeeringu teiste inimeste eludesse oma sihtasutuse kaudu. „Ma tahan lihtsalt ehitada midagi suuremat kui mina ise,“ ütles ta. „Ma tahan ehitada midagi, mis kestab kauem, kui minu võime sooritada ja võistelda. Ma tahan vaadata tagasi lumelaua spordile ja teada, et see on nüüd parem, sest mina olin osa sellest.“

CBN News – Üle 3000 ameeriklase üle kogu riigi liitus möödunud neljapäeval, 6. veebruaril, president Barack Obamaga Riiklikul Palvushommikusöögil Washington D.Cs. President suunas oma sõnavõtu usuvabadusele teistes riikides, nimetades seda võtmeks riiklikule turvalisusele ja Ameerika diplomaatia keskseks tõekspidamiseks. Et lõplikult oma mõtet selgeks teha, esitas ta avalikult väljakutse vabastada kristlik misjonär Kenneth Bae, kes on vangistuses Põhja-Koreas ning samuti ameerika pastor Saeed Abedini, keda on Iraanis hoitud vangistuses juba rohkem kui 1,5 aastat. „Me palvetame pastor Saeed Abedini eest,“ ütles president. „Teda on Iraanis hoitud üle 18 kuu, mõistetud 8 aastaks vangistusse süüdistusega, mis on seotud tema kristliku usuga. Jätkates tema vabaduse nimel töötamist, kutsume me taaskord Iraani valitsust üles vabastama pastor Abedini, et ta võiks naasta oma abikaasa ja laste armastavate käte vahele Idahos.“ Mõnedes riikides on kristlaste tagakius kasvanud. Põhja-Korea juhib seda nimekirja, kuid selles on ka Iraak, Afganistan ja USA liitlane Saudi Araabia. Obama märkis, et diplomaatia võib olla ebamugav, eriti juhul, kui tegeled riikidega nagu Hiina, mis on Ameerika Ühendriikidele strateegiliselt ja majanduslikult olulised. Sellegipoolest ütles president, et ta rõhutab Hiina juhtidele, et Hiina potentsiaal sõltub universaalsete õiguste alalhoidmisest, kaasaarvatud kristlaste õigustest. President rääkis kaheparteilisele seadusetegijate grupile ja poliitika mõjutajatele, et ta on tänulik Jumala juhtimise eest oma elus – usurännak, mis temal algas tööga koos kogudustega kogukonna töö korraldamisel. „Ma ei ole tänulik ainult selletõttu, et ma olin murtud ja kirik toitis mind, vaid ka selletõttu, et see juhtis mind kõige muu juurde,“ rääkis ta. „See juhtis mind võtma Jeesust Kristust vastu oma Issanda ja Päästjana. See juhtis mind Michelle’i, mu elu armastuse juurde ja see õnnistas mind kahe erakordse tütrega.“ Palvushommikusöögil kõneles ka organisatsiooni USAID juht, dr Rajiv Shah. Ta märkis, et samamoodi nagu usuline tagakiusamine, kurnab ka äärmine vaesus inimese väärikust. Shah ütles, et jäädes ustavaks usule, saavad kristlased muuta maailma, aidates lõpetada äärmist vaesust. „See on saavutatav, kuid ainult siis, kui me kõik – teaduse, äri, valitsuse ja usu valdkondadest tuleme vaeste heaks kokku,“ rääkis ta. Hommikusöögil jagas oma tunnistust ka Bethany Hamilton, naine, kes teab võitmisest. See Hawaiilt pärit surfar sai tuntuks kõigile ameeriklastele, kui ta 10 aastat tagasi kaotas oma vasaku käe hai rünnakus. „Paljude meie jaoks on lihtne vaadata selle maailma asju, et nende abil lahendada oma väljakutseid ja takistusi. Aga kui me alistame oma elu Kristusele, siis tema arm, halastus, tõde, rahu ja armastus toovad meid tõelisele täitumusele elus,“ rääkis ta.

Assist News – Keset Olümpiamängude välist hiilgust ja sädelust, unustavad paljud Venemaa muud paigad väljaspool linnamüüre. Teenistus nimega OneHope (Üks Lootus) loodab aga tuua muutust ning jõuab paljude Venemaa lasteni evangeeliumiga erinevate ürituste kaudu, mis keskenduvad olümpiamängudele. Kuigi telekapildist näeme me õnnelikke, terveid nägusid, defineerib Venemaa maapiirkondi masendav vaesus. Riigis on kõrge tööpuuduse tase ning ühe uuringu kohaselt on enam kui poolte 15 kuni 54 aastaste inimeste surma põhjustajaks alkohol. „Nende pidustuste tähistamine keset rahvast, kes on suremas, on väga valus,“ rääkis OneHope president, Rob Hoskins. „See riik on vaikselt hiilinud kategooriasse, mida võiksime nimetada ’unustatuks,’ kus paljud nurgad sellest tohutu suurest geograafiast, on puutumatud ja evangeliseerimata.“ OneHope varustab kohalikke kogudusi raamatutega ’Tšempionid’ Lootuse Raamat – see on eriväljaanne, mis jagab evangeeliumi ja tunnistusi olümpia sportlastelt, kes on kristlased. Kogudused plaanivad neid jagada 600 000 eksemplari. 100 000 neist Sotšis, ka mängude ajal ja pärast seda. Jagamised toimuvad mängude territooriumil, ’fännide tsoonides’, võistlustel ja laste treeninglaagrites. Mõnd kogudused kutsuvad isegi oma kogukonna inimesi vaatama koos olumpiamänge ning sellele järgnevale jumalateenistusele. Hoskins räägib: „Venemaal on tohutu vajadus evangeeliumi lootuse järele. Paljud lääne inimesed arvavad, et sellest ajast kui Nõukogude Liit lagunes, on Venemaa nüüd saanud evangeliseeritud, linnuke on kirjas. Kuid see on väga kaugel tõest. Seal riigis on kogukondi, kus lähim kristlik kogudus asub 150 km kaugusel.“ Hetkel on 40 OneHope Hosanna Plan meeskonda töötamas enam kui 30 Venemaa kaugeimas piirkonnas, et tuua evangeeliumi lastele. Need ’Üks aasta Jeesusele’ meeskonnad pühendavad ühe aasta oma elust, selleks, et teenida Venemaa keerukamaid piirkondi, ning elavad väga äärmuslikes tingimustes – sageli elades oma bussis ning süües vaid seda, mis on selles piirkonnas kättesaadav. Ainuüksi sel aastal jagavad HosannaPlan meeskonnad evangeeliumi enam kui 5 miljoni lapse ja noorega OneHope programmide kaudu. OneHope rajati 1987. aastal rahvauvahelise teenistusena, mis jagab evangeeliumi noortega kõikjal maailmas.

CBN News – Islam on jätkuvalt kasvamas oma mõjukuselt ja võimult üle kogu Euroopa. Kuid hiljutisel kontserdil Saksamaal, otsustas üks kristlasest naine selle vastu üles tõusta. Wales’i helilooja, Karl Jenkins’i kirjutatud teose „Relvastatud mees: rahu missa“ ("The Armed Man: A Mass for Peace") esitus, pidi olema uskudeülene sündmus, et tuua kristlust ja islami kokku. Kui moslemi imaam sellel kontserdil alustas oma kutset palvele, segas üks rõdul olev väike naine talle vahele, kuulutades: „Jeesus Kristus üksi on Saksamaa Isand ja ma murran selle needuse.“ Ta võttis abiks ka Martin Lutheri nime ja hoiatas kuulajaid, et see, mis on toimumas, on ’vale.’ Video sellest sündmusest levis kulutulena. See saladuslik kristlasest naine sai internetis tuntuks lihtsalt ’vapra saksa naisena.’ Kogu see lugu juhtus 10. novembril 2013 Speyeri Rhinelandi linna Reformatsiooni Mälestuskirikus, mis on ehitatud Martin Lutheri auks. See ei ole lihtsalt üks järjekordne kirik. See on ausammas Protestantlikule Reformatsioonile ja Saksamaa vaimuliku muutuse memoriaal. Moslemi imaam kutsuti just sellele vaimulikule maamärgile andma kutset palvele. Kui see vapper Saksa naine, kelle tegelik nimi on Heidi Mund, kuulis sellest sündmusest, hakkas ta palvetama. „Ma küsisin Jeesuselt: ’Issand, kas ma peaksin sinna minema?’ Mul tuleb sinna sõita 1,5h ja siis sa ju tahad teada, kas asi on väärt sinna minemist. See on ka inimlik laiskus,“ meenutab Mund. Ta võttis oma saksa lipu, millele on kirjutatud sõnad: „Jeesus Kristus on Isand“ ja suundus kontserdile, ikka veel teadmata, mida ta siis teeb, kui kohale jõuab. „Seni, kuni imaam hakkas oma hüüdmisega peale, ei teadnud ma veel mida teha. Ma olin lihtsalt valmis selleks, mida Jumal tahab, et ma teeksin,“ rääkis ta. Siis algas moslemi kutse palvele ja Heidi rääkis, et tundis miskit tõusmas enese sees. „Ma nimetaksin seda pühaks vihaks,“ jutustas ta. „Siis ma tõusin püsti koos oma lipuga ning hüüdsin ja kuulutasin, et Jeesus Kristus on Isand üle Saksamaa. Minu eesmärk oli murda see needus, sest moslemid ütlevad: ’Ainult Allah on Isand. Tema on Jumal, ainus Jumal.’ Ma murdsin selle needuse selles kirikus ja ma murdsin selle üle oma riigi,“ jätkas ta. Ta kordas ka Martin Lutheri 1521. aastal öeldud sõnu, mil ta oli keeldunud oma usust Pühakirja lahti ütlemast: „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa,“ ja samuti hüüdis ta „Päästkem Martin Lutheri kirik!“ Video näitab, et üks teine kontserdi külaline püüdis teda vaigistada, öeldes: „See on rahu kontsert.“ Mundi vastust on kuulda, milles ta ütleb: „Ei ole“ Allahu Akbar on see, mida moslemid karjuvad, kui nad inimesi tapavad! Ärge laske end petta! Ärge laske enda petta! See on vale!“ Ta visati kirikust välja. „Nad oleksid pidanud imaami välja viskama, mitte mind, sest mina usun Jeesusesse Kristusesse, kuid tema teenib teist jumalat. See Allah ei ole sama jumal ja see ei ole tõde. See ’allahu akbar’ mida nad ütlevad inimesi tappes, on minu jaoks ebajumala kummardamine. Ja kui moslemid hüüavad ’allahu akbar’ ühes kirikus, siis see tähendab, et see ei ole enam kirik, see on mošee.“ Mund teab, et tema esimene teleintervjuu võib teda ohtu seada. „Paljud inimesed küsivad minult, et kas ma kardan moslemeid. Mina võin ainult vastata, et ma ei karda neid. Ma tunnen oma Jumalat, Piibli elav Jumal saab mind kaitsta nii kaua, kui ta tahab. Kui minu aeg saab läbi, siis ma lähen tema juurde.“ Oma anni poolest evangelistina, kasvas Mund üles ateistina kommunistlikul Ida-Saksamaal. Kuid nüüd, usklikuna, kannab ta koormat ja teenistust Saksamaa uueks vaimulikuks sünniks. „Ma tunnen, et ma pean oma riiki ja rahvast kaitsma. Ma olen vaid väike naine, kuid ma tunnen, et pean neid kaitsma,“ rääkis ta. Kunagi oli Saksamaa baasiks maailma misjonile, misjonäre saadeti välja Aafrikasse, Koreasse ja Ameerikasse. Mund usub Jumalalt imet maal, mis on üsna jõukas ja mille kohta mõned ütlevad, et see on vaimulikult surnud rahvas. „Ma tean, et minu Jumala jaoks ei ole mitte midagi võimatut. Mitte midagi. Mitte midagi. Mitte midagi. Mitte midagi,“ ütles ta. „Inimlikust vaatenurgast tunnen ma, et meie maa on kadunud. See on juba kadunud. Kõik on läbi. Sest ma näen nii palju muutusi siin riigis, igas valdkonnas,“ jätkas ta. „Aga ma usun, et Jumalal on ’plaan A’ ja, et minu riik ei ole kadunud ja Jumal sirutub meieni ning tuleb ja muudab kogu olukorra.“

Charisma News – Internetipõhine sotsiaalkeskkond Facebook, mis tähistas möödunud teisipäeval oma 10. sünnipäeva, on teatanud, et neil on 757 miljonit igapäevast aktiivset kasutajat. Umbes 19% neist elavad USAs ja Kanadas, mis tähendab umbes 143 miljonit inimest, kes sisenevad Facebooki ja loevad sealseid postitusi iga päev. 2006. aasta CBS uudiste andmeil luges 15% USA täiskasvanutest Piiblit või mõnda muud usulist teksti iga päev. See omakorda tähendab arvudes umbes 40 miljonit inimest USAs ja Kanadas, kes loevad iga päev Piiblit -  see muidugi oli 8 aastat tagasi. On üsna tõenäoline, et nende inimeste hulk on ka pigem vähenenud kui kasvanud. Charisma uudiste toimetaja Jennifer LeClaire kirjutab: „Mida sa võid öelda rahva kohta, kes loeb rohkem Facebooki kui Piiblit? Ma ei ole mingil viisil Facebooki vastane. Mul endal on umbes 100 000 järgijat Facebooki lehel ja ma kasutan seda kui vahendit, et teenida masse. Samuti on ka paljude teiste teenistustega. Joyce Meyeril on ligi 5 miljonit Facebooki järgijat ja veebilehel Jesus Daily, on tervelt 25 miljonit järgijat. Ilmselgelt on Jumal kasutamas Facebooki. Kogu selle imelise teenistuse keskel, mis Facebookis toimub – kaasaarvatud õpetusvideod ja rakendused – ei ole see asenduseks Jumala Sõna lugemisele. Jeesus ju ise ütles: „Inimene ei ela ainuüksi leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust.“ (Mt 4:4). Mõne inimese jaoks on see saanud peaaegu sõltuvuseks. Jeesus ütles: „Otsige esmalt Jumala Kuningriiki ja tema õigust ja kõike muud lisatakse teile juurde.“ Kuid kui palju on neid, kes otsivad igal hommikul ärgates esmalt Facebooki oma nutitelefonist, mitte Jumalat?“ LeClaire jätkab: „Põhiasi on selles, et meil tuleb pöörduda tagasi Piibli Jumala juurde, mitte sotsiaalmeedia jumala juurde. Kasutagem siis Facebooki evangelismi vahendina ja selleks, et varustada usklikke teenimistöö jaoks. Kuid ärme laseme sellel saada isikliku osaduse aseaeineks Jumala ja tema Sõna asemel.“

Assist News – 26. jaanuaril peeti Maailma Pidalitõve Päeva. Pidalitõbi on suures osas unustatud haigus läänemaailmas, kuid üle kogu Aasia on see siiani väga kardetud. Igal aastal nakatab ja sandistab see sadu tuhandeid inimesi. Isegi nende jaoks, kes on piisavalt õnnelikud ravi saamisel, teeb sotsiaalne häbimärk, mis selle iidse haigusega kaasas käib, elu peaaegu võimatuks oma ohvritele. Oma pidalitõve teenistuse kaudu jõuab organisatsioon Evangeelium Aasiale nende ohvriteni Jeesuse muutva armastusega ja toob neile teadlikkust, et pidalitõbi on hästi ravitav haigus. Evangeelium Aasiale rahvusvaheline juht ja asutaja, dr K.P.Yohannan, räägib: „Kuigi paljudes maailma paikades on see iidne haigus suures osas unustatud, on see paljude inimeste jaoks Aasias igapäevaseks reaalsuseks. Oma pidalitõve teenistuse kaudu sirutume me välja nende unustatud ohvrite poole ja anname neile lootust, mis leidub Jeesuses ja tema ’heades sõnumites.’“ Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmeil teatati 2012. aastal Kagu-Aasias enam kui 166 000 uuest leepra juhtumist, ainuüksi Indias oli neist 135 000 juhtumit. Kuigi kaasaegses meditsiinis on haigust kerge ravida, on paljudes vaestes ja üksildastes piirkondades, kus pidalitõbi on kõige levinum, puudu piisavatest ressurssidest, teadmistest ja preventsiooni taktikatest, mis võiks tõrjuda seda inimkeha moonutavat haigust. Maailma Pidalitõve Päeva algatajaks on prantsuse filantroop, Raoul Follereau, ning see pakub võimalust harida inimesi pidalitõve sümptomite osas, mõista viise, kuidas piirata haavatavust sellele ning saada teada efektiivsete ravivõimaluste kohta. Paljude leepra ohvrite jaoks kaugetes paikades on õigeaegse ravini jõudmine keeruline. Ohvrid, kellel ei ole lihtsat ligipääsu ravile, või kes saavad ravi alles pärast seda, kui moonutused on juba toimunud, on kahjuks sunnitud elama pidalitõbiste kolooniates, nad on tõrjutud oma perekondade ja ülejäänud ühiskonna poolt. Kümned tuhanded inimesed elavad tuhandes taolise koloonias üle kogu Kagu-Aasia. Rahvuslike misjonäride ja abitööliste kaudu pakub Evangeelium Aasiale pidalitõve teenistus neile ohvritele praktilist abi, kaasaarvatud toitu, meditsiiniabi, tervise- ja hügieeniteadlikkuse programme, täiskasvanute haridust ja koolituskeskusi lastele. Teenistus pakub ka pühapäevakooli- ja osadusgruppe neile, kes on sunnitud elama leeprahaigete kolooniates, andes neile kannatajatele võimaluse kuulda Jeesuse tingimusteta armastusest nende vastu.  Sel nädalal, mis ümbritseb Maailma Pidalitõve Päeva, näitavad Evangeelium Aasiale misjonärid Kristuse armastust eriliste ühepäevaste programmide kaudu. Lisaks oma tavapärasele hoolekandele nad ka koristavad pidalitõbiste kolooniaid ning individuaalsete patisentide kodusid. Ka arstid külastavad kolooniaid, et pakkuda hädasti vajatud hoolt. Lisaks toovad misjonäride meeskonnad patsientidele ka kingitusi, milleks on tekid, kingad ja kitsed, mida võidakse kasutada kas individuaalseks või kogukondlikuks sissetuleku allikaks. „Elu võib olla täiesti lootusetu ja meeleheitlik nende jaoks, kes on sunnitud elama pidalitõbiste koloonias,“ rääkis dr Danny Johnson, Evangeelium Aasiale meditsiini grupist. „Kui enamik ühiskonda on nende ohvrite eest ära jooksnud, siis Evangeelium Aasiale on jooksund nende poole, mitte ainult jagades nendega viimasepeal meditsiiniabi ja isiklikku hoolt, vaid jagades ka sõnumit Jeesuse mitte-kunagi-lõppevast-armastusest. Me anname neile edasi lootust ja näitame armastust seal, kus varem seda polnud. See on elumuutev.“ Loe lisaks Evangeelium Aasiale pidalitõbiste teenistusest veebilehelt gfa.org/info/leprosy.

The Gospel Herald – Möödunud teisipäeval välja antud raportite kohaselt tegi rekordarv inimesi 2013. aastal otsuse järgida Jeesust, tänu Billy Grahami interneti evangelismi teenistusele. Veebileht PeaceWithGod.net (rahu Jumalaga), mis kasutab evangeeliumi jagamiseks Pühakirja, videosid ja võrguvestlust reaalajas, on aidanud 4 miljonil inimesel tulla Kristuse juurde alates 2011. aastast – kuid pooled neist otsustest tehti möödunud aastal. Lisaks toimus veebilehe 19 miljonist külastusest 55% just 2013. aastal. Interneti evangelismitöö direktor Billy Grahami Evangeelses Assotsiatsioonis (BGEA), John Cass, ütleb: „Neid arve on raske hoomata. Need on põnevad, kuid hoomamatud. Kuid iga päev on mul võimalus lugeda võrguvestluste väljavõtteid, mis külastajate ja meie väljaõpetatud vabatahtlike nõustajate vahel toimuvad ning ma võin öelda, et maailm on saamas mõjutatud Kristuse kasuks.“ Billy Graham asutas oma evangeelse assotsiatsiooni 1950. aastal. Kohe algusest peale olid raamatud, raadiosaated ja ajalehe artiklid võtme tähtsusega tema töös. Kuid nüüd, kui tehnoloogia on muutunud, on ka evangelism muutunud. Inimesed lähevad internetti, et vastuseid otsida. 7 miljardist inimesest planeedil on 2,4 miljardil inimesel ligipääs internetile. Hiljutise uuringu kohaselt kasutab 85% täiskasvanud ameeriklastest internetti ning rohkem kui kolmandik neist kasutavad internetti selleks, et otsida informatsiooni usu ja vaimsuse kohta. 2009. aasta artiklis Lausanne’i World Pulse’i ajakirjas, kirjutas Taani teoloog ja interneti teadlane Peter Fischer-Nielsen interneti misjoni potentsiaalist: „Riikides, kus traditsionaalseid misjoni meetodeid on keeruline kasutada usulise või poliitilise kliima tõttu, võib internet olla lihtne, turvaline ja soodne viis sinna pääsemiseks. Kuigi mõned režiimid püüavad kontrollida seda, millistel lehtedel inimesed saavad käia, on peaaegu võimatu täielikult pidurdada tahtmatu informatsiooni kohale jõudmist interneti olemuse tõttu.“ Tõepoolest on need nn interneti misjonärid jõudnud inimesteni paikades nagu Iraan, Hiina ja Pakistan. Fischer-Nielseni jaoks võib internet olla eriti efektiivne, sest vastupidiselt traditsionaalsematele meediavahenditele, nagu raadio, televisioon või trükised, lubab see rohkemat kui vaid informatsiooni levitamist. „Misjonil kogudus püüab alati kutsuda inimesi suhtesse Jumala ja teiste inimestega. Kui asi puudutab meediat, siis on kogudus sageli osavam levitama kristlikku sõnumit kui looma kristlikku kogukonda,“ kirjutas ta. „Interneti misjon on selles osas huvitav, kuna see on võimeline, rohkem kui teised meedia liigid, pakkuma sotsiaalset ruumi, kus inimesed saavad erineval viisil suhleda ja ka kogudusena kokku tulla.“ John Cass nõustub ja usub, et osaliselt on need üle 300 vabatahtliku, kes töötavad PeaceWithGod.net veebilehega, teinud sellest veebilehest niivõrd eduka evangelismi vahendi. „Nad võtavad selle interneti suhtluse ja teevad sellest isiklikuma üks-ühele kogemuse. Nad vestelavad inimestega reaalajas interneti teel ja juhivad neid tasuta internetipõhise jüngerluse kursuse kaudu. Samuti vastavad nad ka kõigile vaimsetele küsimustele e-posti kaudu.“

Charisma News – Tugev lumetorm USA lõunaosas on väga harv nähtus. Inimesed Birminghamis, Alabamas ei olnud mures eelseisva lumesaju pärast, sest see pidi vaid kergeid helbeid tooma – mitte isegi piisavalt, et väikest lumememme teha. Kui siis esimesed lumehelbed hakkasid langema, ei pööranud keegi sellele suurt tähelepanu. Kuid sadu jätkus. Juba varsti inimesed taipasid, et tegu on rohkema kui mõne lumehelbega, kuid selleks hetkeks oli juba liiga hilja midagi ette võtta. Jäised maanteed olid peagi umbes autodest ja rekkadest. Tuhanded autojuhid leidsid end peagi maanteel vangistuses – nii oli ka kiirteel nr 280. Kuid tänu restorani Chick-fil-A omanikule, Mark Meadows’ile ja töötajatele, leidsid paljud juhid selles tormis varju. Kui lumi hakkas üha enam kogunema, sulges Meadows restorani ja saatis töölised koju, kuid mõne tunni pärast pöördusid paljud neist tagasi, kuna koju oli võimatu pääseda. Juhataja, Audrey Pitt, räägib: „Meie restoran on umbes 2 km kaugusel kiirteest ja mul võttis kaks tundi aega, et sinna jõuda. Nii kaugele kui silm ulatus, oli näha autosid seismas nagu parklas.“ Pitt jättis oma auto kiirtee äärde ja liitus juhtidega, kes hakkasid jalgsi läbi lume sumpama. Tol hetkel oli rohkem inimesi kõndimas kui sõitmas. Mõned juhid olid oma autos ligi seitse tundi ilma toidu ja veeta. Siis otsustas Chick-fil-A meeskond appi tõtata. „Me küpsetasime valmis mitusada võileiba, liikusime mõlemal pool kiirteed ja jagasime süüa kõigile, kelleni jõudsime – seni kuni meil toitu jagus.“ Nad ei võtnud oma võileibade eest sentigi inimestelt. Eine oli kingituseks ilma midagi tagasi lootmata. Külmunud autojuhtide jaoks oli see kui manna taevast. Pitt rääkis, et inimesed olid eriti üllatunud, kui said teada, et võileivad on tasuta. Miks mitte teenida lisaraha selle tormi ajal? Keegi ei oleks ju ühtegi teise restorani pääsenud. Chick-fil-A restoranil oli justkui pantvangi võetud näljased kliendid. Miks nad siis oma toitu tasuta jagasid? Pitt räägib: „Selle firma alusprintsiip on kanda inimeste eest hoolt ja neid armastada enne, kui tunda muret raha või tulu pärast. Meie püüdsime lihtsalt seda mudelit järgida, mille all me oleme töötanud nii kaua ja mida me oleme õppinud armastama. Ja tõesti polnud midagi muud teha, kui püüda aidata inimesi sellisel viisil, nagu me saime.“ Lauren Dango oli üks neist vangistuses autojuhtidest. Ta on tundnud Medows’i juba aastaid ning oli väga üllatunud, kui nägi teda kõndimas ühe auto juurest teise juurde Chick-fil-A võileibadega. Medows mitte ainult ei andnud toitu ära, vaid ta aitas ka autojuhtidel jäisel teel manööverdada ja jäisest kallakust üles lükata. Dango oli nii liigutatud Meadows’i lahkusest, et saatis Chick-fil-A korporatsiooni peakorterisse kirja. Ta kirjutas: „Au ja kiitus Mark Meadows’ile, et ta ainult ei jutlusta ’teise miili’ kontseptisiooni, vaid ka elab selle järgi.“ Chick-fil-A on restoranide kett, mis on asutatud ühe kristlasest perekonna poolt ja pole saladus, et nad juhivad seda äri piibellikest väärtustest lähtuvalt. See, mis juhtus Birminghamis, on näide sellest, kuidas neid piibellikke väärtusi elatakse. Pitt räägib: „Me tahtsime vaid aidata. See oli nii lootusetu olukord, et tahtsime inimesi panna end veidi paremini tundma. Me olime siin. Meil oli toitu ja väljas olid inimesed, kes vajasid toitu. See oli lihtsalt loogiline, et nende heaks midagi teha.“ Kuid see ei lõppenud veel sellega. „Me avasime oma restorani igale ühele, kes tahtis pingi peal magada,“ rääkis Pitt. Järgmisel hommikul pani väsinud meeskond pliidid taas tööle ja hakkas kana soojendama. Ka sel päeva ei teinud nad äri, vaid lihtsalt toitsid inimesi, kes olid näljased. Pitt ei näe asja ainult niipidi, et paljud Birminghami inimesed said nende poolt õnnistatud, ta ütleb: „Meie jaoks on see õnnistus, et saame inimesi aidata. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumis: „Ma olin näljane ja te andsite mulle süüa. Ma olin janune ja te andsite mulle juua, ma olin võõras ja te kutsusite mind sisse.“ See oli justkui pühapäevakooli tund, mis sai illustratsiooni lumises talves kiirteel nr 280 Alabama osariigis.

Courier Times – 28. oktoobril 2013 oli Joel Haler magamas oma sõbra ühikatoas Hope Kolledžis, kui ta ärkas üles justkui õudusunenäos. Aga see ei olnud unenägu. Sel ööl, ilma ühegi hoiatuseta, jäi endine korvpallimängija, Haler, äkitselt vöökohast allapoole halvatuks. Kuid noormees ütleb, et see oli parim asi, mis temaga juhtus. Raske on mõista, et kuidas saab halvatu olemine olla hea asi – kui sa ei tunne oma jalgu, ei saa kõndida, joosta ega isegi ilma abita voodist välja. Kuid Joeli jaoks oli see kogemus, mida ta vajas, et saada teada, kes ta tõeliselt on. „Enne halvatuks jäämist keskendusin ma sellele, et olla noormees, kes kõigile meeldib, tahtsin olla inimestele meelepärane. Kuid mul ei olnud aimugi, kes on Joel Haler,“ rääkis ta möödunud pühapäeva hommikul, jutlustades suurimale rahvahulgale, kes on iial tema isa koguduses (New Covenant Worship Center) kokku tulnud. Halvatud olemise füüsiline aspekt oli kurnav selle 20-aastase endise korvpalluri jaoks. Kuid vaimsed väljakutsed, olla üksinda oma mõtetega, olid veelgi hullemad. „Mul oli nii palju aega mõtiskleda,“ ütles Haler. „Ma analüüsisin kõike liigselt ning see oli tappev minu jaoks. Mul oli vaja midagi, ükskõik mida, et mõtteid oma olukorralt kõrvale juhtida.“ Haler hakkas Jumalalt küsimusi küsima. Ta ei süüdistanud Jumalat selles olukorras, kuid ta püüdis mõista, mida Jumal talle õpetada püüdis. Ta mõtiskles Jumala ajastuse üle. Kõige enam mõtles ta aga sellele, kas Jumal ta veel iial kõndima paneb. Haler käis neljas erinevas haiglas Indianapolises ja Chicagos, püüdes saada vastust oma olukorrale. Mõned parimad arstid riigis, ei suutnud teda aidata. Mitte midagi ei toonud jalgadesse tundlikkust tagasi. Joel tundis, et ühel päeval hakkab ta jälle kõndima, kuid päevadest said nädalad ja nädalatest kuud. Lõpuks hakkas Haler mõistma, et asjad ei pruugi iial muutuda. „Kunagi ma mõtlesin, et olen päris hea inimene,“ rääkis Haler. „Ma olen pastori poeg. Arvasin, et elan õigel viisil. Kuid olles üksi oma mõtetega, nägin ma, kui palju oli Jumalal veel tööd minu sees teha. Ma tahtsin, et asjad muutuksid minu ajastuse järgi, aga Jumala ajastus oli teistsugune.“ Joel sai tohutult palju toetust kogukonnalt, inimesed tahtsid teda igal viisil julgustada ja ütlesid talle, et nad palvetavad tema eest, et ta paraneks. Kuigi väliselt ta naeratas, hakkas ta tüdinema kõige selle kuulmisest. Ta mõtles, et miks siis ükski neist palvetest ei toiminud. Siis ühel ööl nägi Joel unenägu, mis andis talle esimese lootusekiire. Ta nägi unes suurt paberit, millele oli kirjutatud ’J-23.’ Järgmisel päeval rääkis ta sellest isale. Nad püüdsid mõistatada, mida see võiks tähendada. Nad vaatasid piiblist igat ’J’ga algavat raamatut ja 23.peatükke ja salme, kuid miski neist ei olnud seotud Joeli olukorraga. Nad ei suutnud seda saladust lahti mõtestada. Üsna pea pärast seda tuli üks väike 4-aastane poiss nende kogudusest, nimega Braxton Farmer, Joeli juurde ja prohveteeris talle, et ta hakkab neljapäeval kõndima. Kuigi tegu oli vaid väikese poisiga, oli Joel põnevil. Joel räägib: „Ma hakkasin mõtlema, et äkki J-23 tähendab kuupäeva. Arvasin, et see on 23. juuni või juuli, kuid kumbki neist ei olnud neljapäev. Olin veidi pettunud. Arstid olid mulle öelnud, et isegi kui ma saan oma jalgade tundlikkuse tagasi, tuleb mul hakata uuesti kõndimist õppima. Seepärast ma isegi ei vaevunud Jaanuari vaatama, see oli lihtsalt liiga ruttu. Kuid ma otsustasin siiski vaadata. Tegin jaanuari kuu lahti ja leidsin, et 23. jaanuar on neljapäev. Teadsin, et olin saanud oma märgi.“ 22. jaanuari õhtul ei suutnud Joel uinuda. Ta lebas voodis ärkvel, oodates oma imet. Ja siis kell 3 hommikul tundis ta surinat oma varvastes. See oli esimene kord kolme kuu jooksul, mil ta midagi tundis oma jalgades. See surin muutus valuks, mis liikus järjest mööda jalgu üles. Joel otsustas proovida seista ja see õnnestus esimest korda alatest 28.oktoobrist möödunud aastal. Pisarate voolates astus ta esimese sammu ja siis teise. Ta ei andnud alla seni, kuni seisis lõpuks oma vanemate magamistoa uksel. Sõna hakkas kiiresti levima, et Joel kõnnib. New Castle’i kohalik televisiooni kanal 13 tegi Joel’ist loo ja andis selle tolsamal õhtul eetrisse. New Castle linn võis näha ühte endi hulgast, kes veel teisipäeval ei saanud ratastoolist välja, kuid neljapäeval ta juba kõndis. Joel otsustas, et sel pühapäeval ta ka jutlustab esimest korda oma elus. „Ma pidin oma tunnistust jagama,“ rääkis Haler. Ta ütleb, et vaadates tagasi, ei muudaks ta oma olukorrast midagi. „Ma olen rõõmus, et läksin sellest võitlusest läbi. Ma arvan, et ma ei oleks üheski teises olukorras kasvanud vaimulikult ega vaimselt nii nagu neil viimastel kuudel. Mul oli seda vaja, selleks, et teada, kes ma olen ja mida ma oma elus tegema pean. Ma vihkasin igat sekundit sellest ajast, kuid mul oli seda vaja.“

Mission Network News, Assist News – Ukraina protestijad on olnud edukad. Riigi Parlament on hääletanud, et võtta tagasi üliranged protestide-vastased seadused, mis möödunud nädalal protestijaid vihale ajasid. Seadused suruti parlamendis läbi väga väikese hoiatusega ja see põhjustas tsiviilrahutuste paisumist. Olles varem piirdunud vaid Kiieviga, on see nüüdseks levinud ka riigi Venemaad-pooldavasse osasse. Mitmete uudiste põhjal, on protestijad anastanud munitsipaalhooneid linnades üle kogu riigi. See kõik on mõjutamas ka kogudust Ukrainas. Organisatsiooni Russian Ministries president, Sergei Rakhuba, ütleb et tuhanded inimesed marssisid Ukraina kaguosas: „Minu kodulinnas, Zaporizhias, tuli üle 10 000 inimese linna keskväljakule ning nad püüdsid sealsele valitsushoonele tormi joosta. Neid peksti julmalt. Mulle räägiti, et märulipolitsei jahtis julmalt iga inimest tänaval ning peksis neid.“ Ukraina on kahestunud riik. Lääne pool soosib vabadust ja pooldab Euroopat. Ida pool joondab ennast Venemaa järgi. See lahutus on mõjutanud kogu Ukraina ühiskonda. Mõned töölised soosivad protestijaid, teised soosivad valitsust. See sama lahusus mõjutab ka Ukraina kogudust räägib Rakhuba. Noored toetavad protestijaid. Vanemad ütlevad, et ’alistuge võimudele.’ Kuid vaatamata lahknevusele ütleb Rakhuba, et Ukraina on suundumas ärkamise poole. Nad igatsevad evangeeliumi. „100 000 eksemplari Johannese evangeeliumi, mille me möödunud nädalal välja printisime, on juba välja antud. Seepärast meilt palutakse, et me laseksime veel 100 000 või isegi 200 000 eksemplari Johannese evangeeliumi välja.“ Rakhuba ütleb: „Me teame, et tavapärane on see, et taolises keerises olevad rahvad on enam avatud tõele. See on see, mida me tahame. Me tahame, et kogudus oleks varustatud ning oleks soolaks ja valguseks oma kogukonnas.“ Lepitus on võti selleks. Teine organisatsioon, Slavic Gospel Association (www.sga.org), on andnud edasi kiireloomulise palve, mis tuli Ukraina Evangeelsete Kristlaste ja Baptistide Liidu presidendilt, pastor Vjatšeslav Nesteruk’ilt, kes ütles: „Kallid vennad ja õed Issandas. Hiljutiste traagiliste sündmuste tõttu meie riigis, kutsume me kõiki kogudusi ja pastoreid üles võtma vaimulikku vastutust olukorra eest Ukrainas ning liituma meiega tungiva palve ja paastu vajaduses. Liitugem kristlaste ja kodanikena tulises ja järeleandmatus palves, et vihkamine ja vägivald lõppeks. Palveteemad võiksid lisaks olla, et see vägivaldne konflikt lõppeks; et valitsus ja poliitilised jõud saaksid Jumalakartuse ja –tarkuse osaliseks, et nad teeksid õigeid otsuseid võita see poliitiline kriis rahumeelselt; palveta ka, et Ukraina rahvas parandaks meelt ja otsiks Jumalat, et ukrainlased võiksid neil keerulistel aegadel pöörduda Jumala poole ja otsida tema õnnistusi.“ Pastor Nesteruk lisas: „Me usume, et Ukraina tuleb sellest konfliktist välja ja Jumal saadab õnnistuse meie maale. Me usume, et vabadus ja õiglus saavad meie ühiskonnas rajatud ning usk Jumalasse ja kristlikud väärtused saavad meie rahva elu lahutamatuks osaks.“

Gateway News – Tuhanded inimesed üle maailma on külastamas veebilehte 100happydays.com, et liituda õnnelik olemise väljakutsega – see on algatus, mis esitab oma liikmetele väljakutse teha 100 päeva järjest, igal päeval, foto millestki, mis teeb teda õnnelikuks. Seejärel laaditakse foto üles enda poolt valitud sotsiaalmeediasse, märgistades ära ka väljakutse esitaja #100happydays. Neil, kes eelistavad privaatsust, on võimalus ka oma igapäevaseid fotosid saata e-posti aadressil myhappyday@100happydays.com. Taoliste fotodega on ülekülvatud enamik sotsiaalmeedia lehti nagu Twitter, Facebook ja Instagram, kui inimesed on hakanud väärtustama ja jagama neid väikeseid asju oma päevast, mis toovad nende näole naeratuse. Tänasel päeval, mil peetakse pigem olulisemaks teha kõike õigesti, kui olla õnnelik, on väga värskendav näha nii paljusid inimesi põnevil jagamas ilusaid asju oma elus, mida nad hindavad. See võib olla ükskõik mis asi, alates hommikusest jalutuskäigust kuni ostlemise ja aja veetmiseni sõprade ja perekonnaga. Selle väljakutse esitajad kirjutavad: „Me elame ajal, mil üli-kiired päevaplaanid on saanud millekski, mille üle kiidelda. Samalajal kui elu kiirus suureneb, on üha vähem aega selleks, et nautida seda hetke, milles sa oled. Võime hinnata seda hetke, keskkonda ja iseennast selle keskel on aluseks sellele, et inimene võiks olla õnnelik.“ Veebileht teatab ka, et inimesed, kes on edukalt selle väljakutse lõpetanud, väidavad, et nad on hakanud märkama asju, mis neid igal päeval õnnelikuks teevad, see omakorda muudab neid elu suhtes optimistlikumaks ja annab neile parema meeleolu. See väljakutse ei ole võistlus või uhkustamise koht vaid see on inimesele, kes tahab tähistada oma elu väikeseid rõõme. Samuti on igal edukal väljakutse lõpetajal võimalus saada 100 lk raamat, mis sisaldab pilte tema 100 õnnelikust päevast. Leia informatsiooni veebilehelt 100happydays.com

CBN News – Umbes 20 000 üliõpilast täitis möödunud nädalavahetusel Atlanta linna Phillips’i Arena igaaastasel Passion konverentsil ning nad ei tulnud tühjade kätega. Nad kogusid kokku veokite kaupa rätikuid ja sokke, et jagada neid linna kodututele. Pastor Louie Giglio alustas Passion konverentsidega 1997. aastal. Selle missioon on anda kolledži õpilastele võimalust ühineda, austada Jumalat ja otsida õiglust neile, kellel ei ole häält. Üks konverentsil osalenutest, Parrish Brown, ütles: „Praegusel aja hetkel oleme me kõik midagi otsimas. Me tahame identiteeti, eesmärki, armastust. Kui me siia tuleme, siis me mõistame, et me võime selle leida ja me leiame selle Jeesuses.“ Üks teine osaleja, Sebastian Gibson, ütles: „Passion tähendab minu jaoks lihtsalt Jeesust ja ma ütlen sulle miks. See on üritus kuhu kolledži õpilased tulevad kokku kõikjalt maailmast, erinevatelt aladelt ning kõik tulevad kokku ühe eesmärgi pärast ja see on Jeesus.“ Noori juhtisid ülistuses tuntud kristlikud artistid nagu Chris Tomlin, Hillsong United ja Kristian Stanfill.

Breaking Christian News – Proua Naghmeh Abedini, kes hiljuti tunnistas USA Kongressi ees, et ta tunneb end ’omaenda valitsuse poolt mahajäetuna,’ ütleb järgnevat oma tegevuse kohta Valges Majas: „Ma olen otsustanud lasta end arreteerida Valge Maja ees 8. märtsil, armastuse tõttu oma mehe vastu. Ei ole ühtki kivi, mida ma kavatsen ümberpööramata jätta tema vabastamise nimel. Ma teadsin oma südames, et see otsus ei tulnud mässumeelest valitsuse vastu või vihast või sõnakuulmatusest, vaid see tuli armastusest oma mehe ja tagakiusatud kristlaste vastu. See tuli armastusest nende vastu, kes on ahelates oma usu pärast Jeesusesse.“ Sellega koos on algatatud üleriigiline kampaania nimega ’Mina seisan koos Naghmeh’ga’ (I Stand with Naghmeh) ning sellele on loodud ka oma Facebooki sündmus. Reverend Patric J. Mahoney, kes on Washington DCs baseeruva organisatsiooni, Christian Defence Coalition, direktor, ütleb: „Kahjuks ei ole praegune valitsus näidanud üles mingisugust avalikku indu pastor Saeed Abedini vabanemise suhtes julmast 8-aastasest vangistusest Iraani vanglas ... pastor Saeed on Ameerika kodanik, kuid ometi pole president Obama kordagi võtnud ühendust tema naise, Naghmeh’ga, et teda julgustada või lubada USA toetust mehe vabastamise nimel.“ 20. jaanuaril, kogunesid mitmed kirstlikud organisatsioonid ja juhid Valge maja juurde, riskides arreteerimisega, et esitada president Obamale väljakutse töötada avalikult selle nimel, et pastor Saeed saaks vabastatud, seista usuvabaduse eest ja võtta omaks dr Matin Luther Kingi õpetused. 20. jaanuar on päev, mil austatakse Dr King’i mälestust. Mohoney kutsub kristlasi Ameerikas ka üles tulema 8. märtsil pealinna ja seisma solidaarsuses koos Naghmeh, tema abikaasa ja tagakiusatud kogudusega.“

Charisma News – Käesolev nädal märgib Toronto Õnnistuse 20. aastapäeva. See oli väeline Püha Vaimu uuendus, mis mõjutas maailma märkimisväärselt ning on siiani toomas esile püsivat vaimulikku vilja. Kas on võimalik, et ärkamine läheb edasi rohkem kui vaid mõned aastad ning kandub isegi tulevikku kasvava impulsiga. Toronto näitab, et see on võimalik. Mis oli siis Toronto puhul nii erilist? Toronto Lennujaama koguduse pastor, John Arnott, kirjutab sellest nõnda oma raamatus: „Paljud inimesed on minult küsinud, et mis see oli, mis viis Isa õnnistuse välja valamiseni. Nad tahavad teada, miks just Toronto? Miks meie? Ka mina tahaksin seda teada.“ Enne Toronto Õnnistust olid John ja Carol Arnott läbipõlenud pastorid, meeleheitlikud värske puudutuse järele Jumalalt. Nad olid läinud nii kaugele kui suutsid omas jõus. Suurem osa nende teenistuse rõhuasetusest oli kurjade vaimudega tegelemine, pimeduse võitmine ja kuradiga võitlemine, „selleasemel, et peamine rõhuasetus oleks võtta vastu rohkem Püha Vaimu ligiolu ja väge.“ See lähenemine on valdav paljudes vaimuga-täidetud kogudustes täna, kus selle asemel, et keskenduda rohkem Jeesusele ja võtta vastu Püha Vaimu liikumine, näikse rohkem keskenduvat kuradi ja kurjade vaimudega tegelemisele – et võideldes võitu saavutada. Tõde on selles, et me võitleme juba saavutatud võidu positsioonilt. See on üks muutusttoovaid tõdesid, mis on Toronto Õnnistusest esile tulnud. Mis siis oli see üks nimetaja, mis tõmbas ligi taeva invasiooni? Torontos oli selleks nälg. John ja Carol olid piisavalt näljased, et minna ja kogeda seda, mida Jumal oli tegemas teistes maailma paikades, teiste inimeste kaudu. Nad olid meeleheitel, et näha killukenegi sellest, mida nad igatsesid kogeda omaenda elu normina ja ka oma koguduses ja piirkonnas. See kulmineerus väelise Jumala puudutuse ja ülekandega, mille nad said Claudio Freidzoni kaudu Argentiinas. John ja Carol kutsusid seejärel Randy Clarki teenima koosolekute seerial Torontos. Tol ajal oli Randy Vineyard Christian Fellowship koguduse pastor St Louis’is ning kogudus oli kogemas väelist Püha Vaimu liikumist ja Jumala puudutust. John Arnott meenutab: „Me mõlemad Randy’ga olime täis kartust ja ärevust, lootuses, et Jumal tuleb väega kohale, kuid me ei olnud kindlad, mis juhtub. Me ei olnud eriti usku täis – kuid Jumal oli ometi ustav.“ See näitab, et Jumal vastab meie meeleheitele ja näljale, isegi, kui meie pool on ebakindlust ja uskmatust. Tulemus on nüüdseks ajalugu. 20. jaanuaril 1994. aastal langes Jumala vägi 120 inimese peale, kes olid kogunenud neljapäevaõhtusele koosolekule Toronto Lennuvälja koguduses. Kohene vili oli hämmastav. On märgitud, et 1995. aasta lõpuks oli 600 000 inimest külastanud Torontot peaaegu kõigist riikidest planeedil. Lisaks sellele toimus uuenduse esimesel aastal 900 esmakordset pöördumist. Kuigi see kõik on väga põnev, on tähelepanuväärne märkida, et see ärkamine on jätkunud ja kasvamas globaalselt. Kogudused ja teenistused kogu maailmas viivad oma ’uuenduse juured’ Toronto Õnnistuse juurde tagasi, nagu näiteks Holy Trinity Brompton kogudus Inglismaal, Betheli kogudus Californias; Heidi ja Rolland Bakeri Iris Teenistus jt. Toronto on väeline näide näljastest, mittetäiuslikest inimestest, kes lihtsalt kummardasid oma südamed ja kõrvad taeva poole. Selle tulemusena on neil midagi, mida tähistada ka 20 aastat hiljem  - mitte ainult kui mälestust ’vanadest headest aegadest,’ vaid kui väelist tunnistust millestki, mis algas 1994. aastal ning mis jätkub tänaseni ilma ühegi märgita aeglustumisest.

Mission Network News – Vaid mõne nädala pärast kogunevad tuhanded inimesed Sotši, Venemaale 2014. aasta Taliolümpiale. SOAR International Ministries on Alaskal, Kenais baseeruv misjoniorganisatsioon, mis on pühendunud teenima ja evangeeliumi kuulutama Venemaal. Ka nemad valmistuvad selleks olümpiaks. Teenistuse juht, Dick Page, on juba seal, et aidata kohelikel koguduste juhtidel valmistuda. Ta räägib: „Meile tulevad siia meeskonnad USAst ja Venemaalt, kes töötavad koos kohalike kogudustega, et jõuda inimesteni, kes tulevad Olümpiale, kuid jõuda ka kohalike inimesteni evangeeliumiga.“ SOAR teeb ka koostööd teenistusega Russia Inland Mission. Teenistuse direktor, Vladimir Samojlov ütleb: „Meie peamine eesmärk on korraldada ja juhtida kolme kristlikku FunZone telki.“ Kohalikud kogudused sealt samast linnast juhivad neid. Neis telkides on avatud kohvikud, kus saab inimestega vestelda ja rääkida usust. Seal korraldatakse mänge ja meelelahutust, kuid samuti paigaldatakse sinna suure ekraaniga telekas või ekraan, mis kannab olümpiamänge üle neile, kes ise kohale ei saa minna. Samojlov ütleb: „Kõige olulisem ei ole see, et inimesed saaksid suurepärase emotsionaalse kogemuse Olumpiamängudelt ja näha oma lemmik sportlasi, vaid et nad võiksid Jumalast kuulda.“

Gateway News – Äsja tuli USAs välja uus pikem dokumentaalfilm legendaarsetest Mosambiigi misjonäridest, Heidi ja Rolland Bakerist, nimega Compelled by Love (e.k. Armastus sunnib). See film räägib Jumala lakkamatust armastusest, mis toimib meeleheitlikes olukordades inimeste kaudu, kes on sügavalt armunud Jeesusesse ja täielikult alistunud temale. „Kui sa avastad selle ilu, kes Jeesus on, siis mitte miski ei ole raske,“ räägib Heidi, kes on organisatsiooni Iris Global kaasasutaja, ning ta annab kogu tunnustuse Jeesusele selle teenistuse eest, mis kannab hoolt tuhandete orbude eest kõikjal maailmas, on rajanud üle 10 000 koguduse Mosambiigis ja inspireerinud tuhandeid inimesi andma oma elud misjonile. Film on tehtud Shara Pradhan’i poolt, kes teenis viis aastat Heidi isikliku assistendina. Filmis on kasutatud filmimaterjali teenistuse 20 aastast 10 riigis. Huvitav on ka see, et jutustajana on kasutatud ühte teist teenistuse legendi, Reinhard Bonnket. Tema tuttavalt tugev ja kirglik hääl lisab kogu loole kaalu ning on suureks auks Bakeritele. Reddingis, Californias asuva Betheli koguduse pastori, Bill Johnsoni sõnul, kus toimus ka filmi esmaesitlus, on Heidi elu nakkav, nii et paljud, kes kuulevad teda jutlustamas, avastavad oma elu eesmärgi ja saatuse ning hakkavad enam janunema elu järele, mis oleks sama üle antud Jeesusele, kui Heidi elu. Film laseb heita pilgu ka nii Heidi kui Rollandi varajasele elule. Heidi kasvas üles priviligeeritud keskkonnas Laguna Beach’is, Californias, kuid on alati armastanud Jeesust. Umbes 16-aastasena sai ta kogemuse osaliseks, mis seadis tema elu kursi. Rollandit inspireeris tema vanaisa, kes oli teenija-südamega misjonär Hiinas ning oli ärkamise keskmes, mis mõjutab täna, veel 50 aastat hiljem, põrandaalust kogudust seal riigis. Rolland ja Heidi abiellusid 1980. aasta mais ja kaks nädalat hiljem olid nad juba misjonipõllul väga karmides tingimustes. Filmis lubatakse heita pilk nende ebatavalisse rännakusse, näidatakse erinevaid sündmusi ja mälestusväärseid tunnistusi puudustkannatanud ja kuritarvitatud mosambiigi laste elude muutumisest nende teenistuse all. Heidi ütleb: „Kõik need päästetud lapsed peavad teadma, kes nad on: nad on pojad ja tütred, mitte orvud.“ Heidi jagab, et tema visioon Iris Global teenistuse jaoks on võtta vastu miljon last oma elu jooksul. Filmis räägitakse ka kõrgest hinnast, mida nad on pidanud maksma oma teenistuse jooksul. Nad on kannatanud vaesust ja raskusi. Neid on tulistatud ja kividega visatud. Nad on mõlemad kannatanud eluohtlikke haigusi ning tervendatud Jumala poolt. Tegelikult on tervenemiste ja varustuse imed igapäevaseks osaks nende elus Mosambiigis. Vaatamata nende hämmastavale ustavusele ja viljakusele, ei ole Bakerid iial lubanud teenistusest saada aseainet Jeesusele. Heidi ja Rolland tunnistavad sellest, et kogu nende edu voolab välja lähedusest Jeesusega. Bonnke, kes on lugu jutustamas ütleb: „Jumal on kutsumas välja uut põlvkonda misjonäre, kes elaksid armastuse poolt sunnitud elu, et Tall võiks saada õiglase tasu oma kannatuste eest.“ Compelledbylovethefilm.com

Mission Network News – Egiptlased moodustasid pikki järjekordi kahel möödunud nädala päeval, et hääletada riigi uue põhiseaduse üle. Üks Egiptuse kristlik juht kirjeldas kolmapäevast tegevuspaika järgnevalt: „Täna on teine päev uue põhiseaduse poolt hääletamisel. Ma tegin kindlaks, et seisaksin järjekorras tund aega enne, kui valimisjaoskond kell 9 hommikul avati. Seistes järjekorras ja oodates uste avamist, oli tunda tohutut optimismi uue põhiseaduse heakskiidu ja edasiliikumise suhtes. Inimesed olid veel unised, nii et palju ei räägitud. Kuid sel korral oli kogeda tohutut muutust minu ümber seisvate inimeste suhtumistes, võrreldes möödunud korraga, kui hääletati Moslemi Vennaskonna põhiseaduse osas, inimesed tähistasid uut Egiptust, mis tõi meid väja radikaalsete moslemite raudsest haardest. Viimane hääletuspäev tõi kaasa ka vägivalda, kus 10 inimest sai surma ja 21 haavata, kuna Moslemi Vennaskonna toetajad ründasid hääletajaid või valimiskeskusi Kairos ja mõnes linnas veel. Palun palveta jätkuvalt koos meiega, et Jumala rahu kataks meie maad täna ja tulevastel päevadel.“ See hääletus on järgmiseks teetähiseks militaarse-toetusega teekonnal uute valimiste suunas, kus valitakse presidenti. See on ka avaliku suhtumise lakmus test riigipöörde osas, mis eemaldas möödunud aasta juuli kuus võimult islamistliku presidendi, Mohammed Morsi ja tema Moslemi Vennaskonna. Open Doors USA tegevjuht ja president, David Curry, pöördus just äsja Egiptusest tagasi. Ta ütleb: „Taolise ebastabiilsusega mõjutab see ka nende majandust ja ma arvan, et nad loodavad edasi liikuda. Inimesed on üldiselt põnevil võimalusest stabiilsuse järele. Viimased aastad on Egiptuses olnud tegelikult ’Araabia talv’ nagu me seda nimetame, kus islami radikaalsed jõud – need, keda religioon nii väga ei puuduta, pigem režiim – on jõulude ajal rünnakuid korraldanud.“ Peale kuid hirmu all elamist, kuulutas valitsus lõpuks Moslemi Vennaskonna terroriorganisatsiooniks. See, plus ajutise valitsuse muud teod, on toonud usklike keskele optimismi. „Hääletamine neil kahel päeval Egiptuses on suures osas positiivne samm. Ma arvan, et kristlik kogukond seal näeb seda suuremate vabaduste võimalusena.“ Uus põhiseadus peaks asendama selle konstitutsiooni, mis jõustati Morsi valitsuse ajal, enne tema kukutamist möödunud aasta juulis. Jaoskonnad suleti kolmapäeval kell 19 kohaliku aja järgi. Kuigi lõplikke tulemusi ei oodata enne reedet või laupäeva, arvavad vaatlejad, et hääletus kinnitab uue põhiseaduse. Kuid teekond Egiptuse kosumisele on pikk. Curry hoiatab: „Ma arvan, et seal tuntakse muret selle üle, et Moslemi Vennaskond ei lahku vaikselt. Neil oli võimalus valitseda ja see ei läinud hästi. Nad ei valitsenud rahvast efektiivselt. Moslemi Vennaskonnal on poliitiline nõrkus. Nad jäävad nüüd pikaks ajaks väljapoole ja nad jätkavad oma viha väljavalamisi. Aga ma loodan, et valitsus astub samme pehmete sihtmärkide, nagu kirikute, kaitsmiseks.“ Kristlased Egiptuses on tuliselt palvetamas rahu eest riigis. Nad paluvad kristlastel mujal maailmas samuti liituda nendega palves, eriti peale seda, kui hääletuse tulemused välja tuuakse. Curry räägib: „Palveta – eriti Lõuna-Egiptuses väljaspool Kairot ja mõningates taolistes piirkondades – nende turvalisuse eest. Maapaikkondades on mõningad radikaalsemad jõud, kes teevad kristlaste olukorra väga ohtlikuks. Palveta nende koguduste turvalisuse eest, et inimesed võiksid vabalt jumalat teenida ilma, et peaksid pommi või maha laskmist kartma.“ Möödunud aastaste rünnakute tõttu kristlaste ja koguduste vastu, tõusis Egiptus 2014. aasta Maailma Vaatluse nimekirjas 22. kohale. See on nimekiri, mis järjestab 50 tipp riiki, kus tagakiusamine on kõige tõsisem. Curry kordas veel vajadust: „Ma lihtsalt tunnen, et Egiptuses on olukord hetkel väga toores ja meil tuleb palvetada usklike kaitse eest.“

The Gospel Herald – NASA kõige uuem teleskoobi foto sarnaneb hiiglasliku käega kosmoses ning sellele on antud pealkiri ’Jumala käsi’ (Hand of God), mis on omakorda toomas esile lugematul hulgal tõlgendusi ja võimalikke määratlusi nii teadlaste kui vaatlejate poolt. See on pilt, mille püüdis kinni 2012. aasta juunis orbiidile saadetud NASA Nukleaar-spektroskoopiline teleskoop (tuntud ka NuSTAR nime all). Foto näitab pilti   avatud käe kujutisega plahvatanud tähest supernoovas 17 000   valgusaastat eemal. Pressi väljaandes selgitas NASA Jet   Propulsion laboratoorium teaduslikus terminoloogias seda, mis   viis hiiglasliku käe joonistumiseni keset plahvatust. „Pulsar   (tugeva magnetväljaga kiiresti pöörlev neutrontäht, mis kiirgab   elektromagnetlaineid) pöörleb ringi ligi seiste korda igas sekundis,   paisates välja osakesi materjali, mis tõusis üles tähe võimsal   plahvatusel. Need osakesed toimivad vastastikuses mõjus   magnetväljaga, mis on väljapaisatud materjali ümbruses ning   põhjustavad selle helendamist röntgenkiirtega. Tulemuseks on   pilv, mis näeb välja nagu avatud käsi.“ Kui pilti vaadata, on   võimalik näha kujutist, mis on nagu avatud peopesa ja sõrmed,   mis sirutuvad punase pilve poole, mida on märgitud plahvatusena.   Teadlased ja uurijad NuSTARis uurivad seda kujutist lähemalt, et selle plahvatuse tulemusena tekkinud udukogu või kosmose tolmu täpset kujutist kindlaks määrata. ’Jumala käe’ kujutis on toonud teadusmaailmasse usu teemad, mida paljud teadlased ja astroloogid püüavad vältida, andes elule ja universumile teaduslikuma selgituse. Vaatamata astronoomilisele perspektiivile supernoova tähe plahvatusest, viitab nimi ’Jumala käsi’ võimalusele, et teadus võib olla rohkem avatud arvamusele Loojast ja universumi loomisest. Endine CalTech Ülikooli professor ja teadlane, Arthur Robinson, nõustub selle nimega, mis selgelt eristab tõendit Loojast ja loodust. „Suurelt osalt on teadlased ajaloos tunnustanud arvamust, et see tohutu loomulik ilu, mida neil on eesõigus näha ja uurida, võib ainult olla väelise Looja kätetöö,“ rääkis Robinson. See ei ole esmakordne juhus, mil Linnutee on toonud esile tähelepanuväärselt tuttavaid pilte. Minevikus on NASA saanud pilte, mis on meenutanud mägesid, liblikaid, keeriseid ja isegi sombreerot. Kuid ’Jumala käsi’ võib tuua esile kõige enam reaktsioone astroloogidelt ja teadlastelt, kes Robinsoni sõnul tunnevad veel siiani ära Jumala käe tegevuse meie füüsilises maailmas. Siiani vaieldakse selle üle, kas see käe kujutis on lihtsalt optiline illusioon või otsene plahvatuse tulemus. Vaatamata pakutud selgitustele, tunnustatakse kujutist siiski ’Jumala käena’ kogu maailmas ja alates selle pildi ilmumisest on see toonud Jumala teema taas teadusesse, isegi kui see on vaid hetkeks.

Blog.GodReports.com – Tema ateistist vanemad olid üllatunud, kui nende 3-aastane tütar hakkas kirjeldama unenägusid ja nägemusi Jumalast. See selgitamatu suund nende lapse elus, koos märkimisväärse talendiga kunstis ja luules, inspireeris kogu perekonda oma elu uuesti läbi vaatama. 17-aastane Akiane Kramarik, kelle elu esimesed aastad möödusid Illinois’i osariigi maapiirkonnas, ütleb: „Minu elu algas väga ebatavalisel viisil.“ Selle all peab ta silmas vette sündmist ühes maisipõllu äärses hurtsikus. „Meie perel ei olnud raha, sõpru, sugulasi, televisiooni ega raadiot. Meie elu oli üsna lihtne – pikad jalutuskäigud looduses, avatud vestlused ja kogemuslikud teadmiste omandamised,“ rääkis ta. Tema ema, Forelli, on Leedu immigrandist pedagoog. Akiane isa, Mark, on katoliikliku taustaga Chicagost pärit kokk. Nende varajases pereelus ei olnud palvet, Jumalast ei räägitud ja kirikut ei külastatud. Kuid ometi selles eraldatud ateislikus keskkonnas, mille tema vanemad lõid – mis oli vaba meedia mõjutustest ja isegi lapsehoidjatest – hakkas Akiane äkitselt rääkima Jumalast. Ta rääkis värvilistest unenägudest ja nägemustest taevast, Jeesusest ja Jumala hämmastavast armastusest. Tema vapustatud vanemad mõistsid, et see intensiivne Jumalale keskendumine ei saanud olla inspireeritud millegi poolt selles keskkonnas, mille nemad oma lapsele lõid. Tõepoolest näis, et Akianel on üleloomulikud kohtumised elava Jumalaga. Akiane räägib: „Ma hoidsin enamikke oma vaimulikke kogemusi salajas, et mitte oma vanemaid üle uputada.“ Juba varases nooruses pani Jumal temasse igatsuse neid jumalikult inspireeritud unenägusid ja visioone kuidagi kunstis väljendada. „Kui ma olin nelja aastane, hakkasin ma äkitselt kogema erksaid kujutisi erinevatest dimensioonidest ja ka igatsust neid kunsti läbi väljendada,“ rääkis ta. Alguses kasutas ta igasuguseid vahendeid, mis just käepärast olid: küünlad, huulepulgad, puuviljad, aedviljad, puusüsi või pliiatsid. Kaheksa aastasena otsustas Akiane, et ta tahab Jeesuse nägu maalida vastavalt sellele nägemusele, mis ta oli näinud. Ta otsis pikka aega inimest, keda ta võiks modellina kasutada, kuni ütles lõpuks oma perele, et nad palvetaksid, et Jumal saadaks kedagi. Sel päeval kui nad palvetasid, tuli nende uksele üks salapärane puusepp, kes otsis tööd. Akiane heitis ühe pilgu mehe näojoontele – mis olid silmapaistvalt sarnased sellele visioonile, mida ta oli näinud – ja ütles oma emale, et tema ongi see modell. Alguses see mees ütles alandlikult, et ta ei ole väärt esindama oma Isandat. Kuid vastu tahtmist ta lõpuks siiski nõustus, kuid palus jääda anonüümseks. Akiane maal Jeesusest oli väga vaevanõudev. „Maal nimega ’Rahuvürst,’ võttis mul maalimiseks aega 40 tundi ja lisaks 20 tundi, et modelli visandada,“ rääkis Akiane. Ta töötas vilunult valguse ja varjudega, et luua väelist kujutist. „Tema näo heledam pool esindab tõde ja tumedam (varjus) pool esindab kannatust,“ märkis ta. Raamatu ’Taevas on tõeline’ tegelane, Colton Burpo, tundis sellest Jeesuse maalist ära väga lähedase kuju Päästjast, keda tema oma nägemuses oli näinud. Nii Akiane kui Colton olid hämmingus Jeesuse silmade ilust. „Kõik, mis ma mäletan, on tema silmad,“ ütleb Akiane. „Need ei olnud mitte ühegi loodud värvi sarnased. Kõige lähedasem värv, mida ma võiks kirjeldada on safiiri tooni. Colton kirjeldas Jeesuse silma värvi kui sinist-rohelist. 2010. aastal rääkis Akiane Seattle’i televisioonijaamale KCTS, et tema vaimulikud ilmutused põhjustasid tema vanemates selle, et nad hakkasid vastuseid otsima. „Me läksime läbi kõigest,“ rääkis Akiane. „Me olime kristlased, katoliiklased, me uurisime budismi. Minu vendadel on oma teekond vaimuliku mõistmise suunas. Minul on mu oma teekond ja minu vanematel on oma. Mina olen sama, kes ma olin 4-aastasena. Ma ei ole muutunud.“ Akiane Jumala avastus näib olevat märkimisväärselt isiklik. „Kuna keegi ei öelnud mulle, kes Jumal on, leidsin ma tema ise. Ta on olnud minuga kõik need aastad. Ma ei kuulu ühelegi denominatsioonile või religioonile, ma kuulun Jumalale.“ Et eemaldada iga arusaamatus, siis Jeesus on tema jaoks esimene. „Tema on ainus tee Jumala juurde – tema on ainus tee taevasse ja rõõmu. Minu arusaamine Jeesusest on ainult küpsenud ja süvenenud alates sellest, kui olin 4-aastane. Kasvades ma näen, kui suur ja piiritu tema armastus on.“ „Jeesus on minu kõrgeim autoriteet, armastus ja Jumal,“ ütleb ta. „Ma palvetan iga päev, et inimesed järgiksid Jeesust, tema õpetusi ja kogeksid tema armastust.“Akiane teine maal Jeeusest ’Isa, anna neile andeks’ valmis siis, kui ta oli 9-aastane. „Ma olen Jeesusest maalinud umbes 10 maali,“ ütleb ta, „kaasaarvatud ka tema emast Maarjast ja palju maale tema loodust. Minu praegune maal on järjekordne austusavaldus Jeesusele ja väga eriline portree pealkirjaga ’Mina olen.’“ Nüüd kui Akiane on vanemaks saanud, on mõned varasemad unenäod ja nägemused jäämas tuhmimaks tema mälus. „Kuigi ma olen unustanud enamiku oma varastest taevastest kogemustest, jätkuvad minu praegused nägemused ühel erilisel viisil,“ ütleb ta. „Mina üksi tean, kui oluline Jeesus minu jaoks on. Aga kirjutamise asemel on minu jaoks parim seda väljendada oma isikliku sideme – kunsti kaudu. Ma kujutan Jeesust nii nagu ma teda näen, nii inimesena kui Jumalana. „Minu kunst on vaid kujutus sellest, mida ma näen, aga Jeesuse au on üle igasuguse kirjelduse!“

Charisma News – Üle 30 000 inimese 100 riigist kogunes Kansas City’sse Onething konverentsile, mida International House of Prayer (IHOPKC) ehk Rahvusvaheline Palvekoda korraldas detsembri kuu lõpus. Konverents oli ka alguseks millelegi, millest peaks saama igaaastane juhtide kogunemine valdkondades nagu   misjon, palve ja Piibli tõlkimise liikumised koos Wycliffe   Piibli Tõlkijatega. IHOPKC asutaja, Mike Bickle,   ütles   konverentsi avakõnes: „Me tahame näha   evangeeliumi   kuulutatuna ja 24/7 ülistust ja palvet igas   suguharus ja   keeles. Me usume, et 10 000 palveketti või   palve   teenistust saab rajatud üle kogu maailma. Me   oleme   võõrustamas seda esimest koosolekut, tuues   kokku   kogudusterajamise-, misjoni-, palve- ja Piibli   tõlkimise   liikumised. Jumala südames on üks liikumine.   Mõned   inimesed arvavad, et kutse palvele ja   paastumisele on   kutse isolatsiooni ja eraldatusesse. Misjoni liikumine vajab palveliikumist ja kohalik kogudus peab saama täidetud Jumala auga.“ Esimesel Onething Juhtide Tippkohtumisele (Onething Leadership Summit) kogunes üle 500 juhi kõikjalt maailmast. „Me saatsime kirjad 200 juhile, kutsudes neid kogunema alles 6 nädalat enne sündmust,“ rääkis Daniel Lim, kes on IHOPKC tegevjuht. „Üle 80% neist juhtidest keda me kutsusime, ütlesid ’Jah.’ See on tõeliselt ainulaadne kohutmine, sest meil on ühine suund palvetada.“ Noored Missiooniga juht, Mark Anderson, nimetab seda kohtumist ajalooliseks: „Me oleme praegu ajas, kus algatame uut väljendust misjonist ja palvest,“ rääkis ta. Teoloog ja Palvekoja juht Euroopas, Johannes Hartle, ütles selle kohtumise kohta: „See oli võimas ja rabav: „Ma nägin suurt üksmeelt ja alandlikkust kõigi nende juhtide juures. Ma olen ka üllatunud, kui kaugele see palveliikumine on jõudnud.“ IHOPKC juhid tõid esile ka uuringu tulemused, et palvekojad on toimumas 18 riigis, 6 kontinendil. Palvekodade peamised toetajad, ehk 60% osalejatest on alla 35-aastased inimesed. Üle 30% palvekodadest viivad läbi 40-tunnist ühist palvet nädalas. Juhid lubasid ka palvetada nende enam kui 300 keele eest, kes siiani vajavad Piibli tõlget Wycliffe tõlkijate poolt. „Midagi ajaloolist, mis pole kunagi varem juhtunud, on sündimas meie endi silme all, kus palveliikumine liitub Piibli tõlkimise liikumisega,“ ütles Roy Peterson, kes on Wycliffe Seed Company tegevjuht. Mike Bickle ütles: „Üle 6000 Wycliffe Piibli tõlkija elab paikades, kuhu keegi teine minna ei taha. Kohalikud vihkavad neid ja nad on nähtamatud kangelased Kristuse Ihus. Nad töötavad 8 kuni 10 tundi iga päev kirjutades ja tõlkides Piiblit.“ Luuka 18 projekti juht IHOPKC’s, Brian Kim, ütles, et 4 miljardil inimesel ei ole oma Piiblit. „See on ülim ülekohus,“ ütles ta. Bickle näeb palvekoja liikumist kui kiirendit misjonile, evangelismile ja Piibli tõlkimisele. „Meie lihtsalt võõrustame seda dialoogi ja pakume platvormi uute suhete, uute ideede ja uute plaanide kujunemiseks igal aastal Kansas City’s,“ ütles ta. „Palvekoja liikumine on lipuks kõigile neile liikumistele.“ Palvekoja liikumine on tohutult laienenud ka Lõuna-Korea linnas, Seoulis, mis on kuulus oma palve mäe poolest. Palvekoja liikumise juht Koreas, Hojong Boaz Pank, ütleb: „Me oleme Seoulis olnud neli aastat. Üle 100 koguduse on seotud meie 112 täisajalise ja osalise ajaga töötava inimese toetamisega. Ma tulin Seoulist siia Kansas Citysse 2011. aastal koos terve oma perega – kaasaarvatud mu ämm – et saada treenitud. See kohtumine kõigi nende juhtidega oli väga strateegiline ja ma ootan suuri asju sündimas.“

Breaking Christian News – Kui Therese Daoud jõudis Tel Aviv’i Ichilovi Haiglasse tohutu suure vähkkasvajaga, ütlesid arstid talle, et ta ainus ellujäämise võimalus on see, kui ta jalg amputeeritakse. See, mis juhtus järgmistel kuudel, on jätnud meditsiinitöötajad ja kogu Iisraeli rahva sõnatuks. „Kui keegi oleks mulle rääkinud seda lugu, mis Theresele juhtus, oleks ma nad hullumajja saatnud,“ ütles professor Yaakov Bickels, kes on   haigla ortopeedilise-onkoloogia osakonna juhataja. „Aga   ma ise olin seal. Ma nägin seda oma enda silmadega.“   Professor nägi pahaloomulist kasvajat, mis oli apelsini   suurune. Biopsia näitas, et tegu on sarkoomiga. „See on   üks kõige agressiivsem ja kohutavam vähkkasvaja liik,“   selgitas Bickels. „Kasvaja puhul, mis oli juba sellisesse   staadiumisse arenenud, võisime ainukeseks ravimiks   pakkuda jala amputeerimist.“ Põhikooli loodusteadsute   õpetaja, Therese, ütleb: „Ma olid šokeeritud, kui arstid   mulle sellest rääkisid. Arvasin, et nad räägivad kellestki   teisest. Aga mul ei olnud valikut. Hakkasin ennast ette valmistama eluks ühe jalaga.“ Therese saatis labori tulemused USA-sse, et neid üle kontrollida, aga need tulid samasuguse prognoosiga tagasi. Jalg tuleb amputeerida, et elu päästa. Operatsiooni päeval teatati Theresele, et ’tehniliste raskuste’ tõttu, tuleb operatsioon edasi lükata. Uuel operatsiooni päeval, kui teda hakati juba operatsiooni saali viidama, teatati uuesti, et ’amputeerimine tuleb edasi lükata.’ Sel korral ei olnud lihtsalt operatsiooni ruumis kohta ega aega, kuna nii palju oli erakorralisi juhtumeid. Selleks ajaks, kui Therese sai operatsiooniks uue aja, oli ta ema jäänud väga haigeks ning Therese otsustas ise operatsiooni edasi lükata ja minna oma ema eest hoolitsema. Therese räägib: „Operatsioon lükati edasi kolmel korral. See oli minu jaoks selge märk taevast, et ma ei peaks sinna üldse minema.“ Professor Bickels ütleb: „Kui ta mulle ütles, et otsustas oma jalga mitte lasta amputeerida, oli minu jaoks selge, et ta varsti sureb. Mul oli kahju tema otsusest.“ Kolm kuud hiljem kõndis aga Therese suure naeratusega näol Bickels’i kontorisse. „Mis sinuga juhtus,“ küsis doktor. „Ma palvetasin,“ vastas Therese. Hämmingus saatis Bickels Therese’i röntgenisse, kuid tulemused olid ümberlükkamatud. Tapjalik kasvaja oli drastiliselt kahanenud. „Seda ei saa juhtuda,“ kogeles professor. „Taoline kasvaja ei saa niimoodi kahaneda.“ Arstid ja medõed ei suutnud tulemusi uskuda ja saatsid naise järjekordsele biopsiale. Kuid see ei näidanud mingit vähki. See oli täielikult tema ihust kadunud. „Me kontrollisime tema andmeid korduvalt,“ rääkis hämmastunud Bickels. „Me ei suutnud lihtsalt aktepteerida, et see vähk oli ilma ravita kadunud.“ Iisraeli uudiste toimetused on sellest imest teatanud ning kõik tunnistavad, et võimatu on seda, mis Therese’le juhtus selgitada muul viisil kui, et see toimus usu väe läbi. Haigla personal ja reporterid on käinud isegi Therese kodus, et otsida mingit muud selgitust. Nad maitsesid seda toitu, mida ta sööb ja kontrollisid vett, mida ta joob, kuid mitte mingit füüsilist selgitust ei leitud. Nad lahkusid, pidades võimalikuks ühte vaieldamatut, kuid väga ebamugavat võimalust – et palve Yeshua, Iisraeli Messia nimel, tervendab ikka veel täna.

Charisma News – ’Maailma kõige inetumaks naiseks’ nimetatud naine tõestab, et Jeesus teeb kõik kauniks. Just nii juhtus Lizzie Velasqueziga. Ta on üks kolmest inimesest maailmas, kes sündis haruldase geneetilise häirega, mis takistab seda haigust põdeval inimesel kaalu juurde kogumast. Velazquez ei ole iial oma elus kaalunud rohkem kui 28 kg ning ta sündis pimedana paremast silmast. Enne oma esimest keskkooli aastat avastas ta iseendast video YouTube’s, millele oli pandud pealkirjaks ’Maailma kõige inetum naine.“ Kõige hullem oli see, et sellel oli tolleks ajaks olnud juba 4 miljonit vaatajat. Velazquezi vanemad püüdsid saada asja nii kaugele, et see video eemaldataks, kuid video anonüümne postitaja keeldus seda maha võtmast. Kui paljud inimesed võtaksid seda põhjuseks, miks langeda meeleheitesse ja enesehaletsusse, siis Velasquez võttis vastupidise lähenemise. Olles juba probleemi käsitlenud mõningate keskkooli esmakursuslastega ja selgitanud neile oma olukorda, otsustas ta kiusamise teemal otseselt konfronteeruda ning tal tekkis mitmeid kõnelemise võimalusi sel teemal. See viis ta globaalsesse meediasse ning pani kirjutama kolm raamatut, millest üks kannab nime Be Beautiful, Be You (Ole ilus, ole sina). Olles üles kasvanud katoliiklikus koguduses, kus mõlemad tema vanemad töötasid, otsustas Velasquez ka isiklikult Kristust järgida oma keskkooli lõpus. Ta ütleb, et tänu oma usule, on ta võimeline taluma kõike, alates pilkamistest kuni füüsliste hädadeni. „See on olnud minu kalju kõiges. Kui mul on aega olla üksi, palvetada ja rääkida Jumalaga ning teada, et tema on kohal minu jaoks,“ rääkis ta. Hiljuti lõpetas ta Texase Ülikooli ning järgmise aasta veedab ta ratastel, jagades oma sõnumit, et vaatamata sellele, kuidas asjad hetkel näivad, on helgemad päevad veel ees. „Isegi kui kõige pimedamatel hetkedel näib, et midagi ei lähe paremaks, siis ometi on sul võime kõigest läbi minna, kui sul on usku.“

Mission Network News – Kolm pommi plahvatasid kristlaste linnaosades Iraagi pealinnas, Baghdadis, kui inimesed olid lahkumas jõulujumalateenistuselt. Politsei andmeil tapsid plahvatused vähemalt 26 inimest ja vigastasid veel 38 inimest, vaatamata tugevdatud turvameetmetele. ÜRO hinnangul viisid Jõulupüha rünnakud tsiviilsurmade arvu 441ni ainuüksi detsembri kuus. Kogu aasta jooksul on surma saanud üle 8000 inimese, mis viitab, et see aasta on Iraagis olnud seitsme viimase aasta surmatoovaim.  Greg Musselman, kes töötab Canada Märtrite Hääle juures, ütles oktoobri kuus, et kristlased jäävad sinna läbi igasuguse raskuse. Kuid nüüd ütleb ta, et see oli öeldud optimismi meeles. „Nüüd on asi muutumas. Isegi need, kes ütlesid, et vaatamata kõigele, me jääme, hakkavad nüüd viitama sellele, et nad tahavad sealt välja pääseda.“ Mitmed faktorid on kristlasi tugevalt tabanud. „Kõik need rünnakud on lihtsalt põhjustanud rohkem hirmu ja see lootusetus ei ole kahjuks läbistamas ainult kogu riiki vaid ka kogudust,“ räägib Musselman. Ta selgitab, et paljud moslemid on tulnud Kristuse juurde, kuid kogu selle vägivalla keskel ’me ei taha näha seda valgust kustumas paikades, kus on olnud väga pikk koguduse ajalugu.“ Palveta jätkuvalt usklike eest Iraagis, eriti ajal, mil aastavahetus on lähenemas. Palveta, et nad seisaksid tugevalt Kristuses ning ei annaks maad hirmule ja ähvardustele, mis nende ees seisab.

Charisma News – Billy Graham ja Nelson Mandela ei ole kunagi omavahel kohtunud, kuid aastate jooksul olid nad mitmel viisil olnud omavahel kontaktis. Mõlemad sündisid aastal 1918. Mõlemad on lugematuid kordi ilmunud USA Today ja Gallupi ’Kõige imetletumate’ nimekirjas. Nad pidasid omavahel kirjavahetust ka Mandela 27 aastase vangisoleku ajal. Kuid nende ühine kirg aparteidi lõpetamiseks oli see, mis neid kahte ülemaailmselt ühendas. Graham pidas krusaade nii Durbanis kui Johannesburgis 1973. aastal – 20 aastat peale seda, kui ta sai esialgse kutse Lõuna-Aafrikas jutlustada. Ta ei võtnud kutset vastu muidu kui koosolekud viiakse läbi rassiliselt ühendatuna. Kakskümmend aastat enne seda eemaldas ta isiklikult rasse eraldavad nöörid Chattanooga krusaadil Tennessee’s. „Me oleme oma naisega palvetanud Lõuna-Aafrika pärast alates 1951. aastast, kui mul esimest korda paluti seal teenistusi läbi viia,“ rääkis Graham 1994. aastal, kui Mandela valiti Lõuna-Aafrika presidendiks. „Me keeldusime seda kutset vastu võtmast kuni 1973. aastani, mil saime läbi viia täielikult integreeritud krusaadid Johannesburgi ja Durbani linnades.“ Enam kui 100 000 inimest tuli Grahami jutlust kuulama riigi esimestel ühendatud avalikel koosolekutel. „Kristlus ei ole valge mehe religioon,“ kuulutas Graham neil sündmustel. „ja ma ei luba kellelgi iial sulle öelda, et see on valge või must. Kristus kuulub kõigile inimestele.“ Kohaliku ajalehe Sunday Tribune, 1973. aasta 18. märtsi esilehekülg kuulutas suure paksu trükiga: ’Billy Graham: Aparteid on hukule määratud.’ „Need olid koosolekud, mil mind tabas see aparteidi süsteemi kohutav ülekohus, millele ma viitasin kui ’patule,’“ rääkis Graham. Aastakümneid hiljem oli Graham üks Mandela toetajatest, kui ta 1994. aastal presidendi ametisse asus. Mandela suri 95-aastasena käesoleva aasta 5. detsembril, peale pikka haigust. Grahami 1994. aasta avalduses oli veel öeldud: „Hämmastavad sündmused, mis ümbritsevad Nelson Mandela valimist Lõuna-Aafrika presidendiks, on tunnistuseks meile kõigile selle suure mehe parandamatust optimismist vaatamata 27 aastasele vangistusele, tema usust sellesse riiki ja tema võimest hallata kõigist rassist inimeste respekti selles riigis.“

Inspire Magazine – Rahvusvaheline heategevusorganisatsioon Open Doors korraldab ürituse nimega ’blackout,’ mida võiks eesti keelde tõlkida kui ’infosulg või elektrikatkestus.’ Selle jooksul veedavad noored üle kogu Suurbritannia ja Iirimaa kuni 48 tundi loominguliselt paastudes sotsiaalvõrgustikest, mängudest, mobiiltelefonidest ja isegi rääkimisest selleks, et toetada tagakiusatud kogudust. 28.-30. märtsini 2014 – ehk reedest pühapäevani – palub Open Doors inimestel, noortegruppidel, osadusgruppidel ja kogudustel liituda selle ’infosuluga,’ et tuua teadlikkust ja toetada tagakiusatud kristlasi, kes elavad mõningates kõige vaenulikumates paikades maailmas – kaasa arvatud Põhja-Korea. Emma Worrall, kes on Open Doors noortetöö esindaja, räägib: „Koguduse plaanis ei olnud kunagi vaikida. Ometi on paiku kõikjal maailmas, kus Jeesuse järgijaid vaigistatakse, pekstakse, piinatakse, kuritarvitatakse. Neid pannakse vaikima. Infosulg on võimalus meie jaoks mõneks päevaks heli maha keerata – piirata oma elustiili – ja seista koos vaikivate kangelastega tagakiusatud koguduses. Me tahame anda aega palvetada ja tõsta teadlikkust ja koguda raha varjatud kristlaste jaoks. Lootust on, et koos me võime teha nende vaikuse kuuldavaks.“ Uus ’infosulu’ juhend täis Piibli kirjakohtade ja palveteemadega, samuti lugude-põhiste videodega, on kättesaadav kasutamiseks. Open Doors täitevjuht, Eddie Lyle, kommenteeris: „Kogu selle ’infosulu’ ajal tahame me julgustada ja teenida kogudust paikades, kus Jeesuse järgimine tähendab tõelise hinna maksmist. Me usume ka, et need, kes osalevad saavad inspireeritud ja innustatud nende järelejätmatult kirglike Jeesust järgivate inimeste lugude poolt ning liituvad ka endast-kõik-andvate Jeesuse järgijate ridadesse.“ Rohkem informatsiooni kampaania kohta leiad www.opendoorsyouth.org/blackout

The Christian Post– Tšiili presidendi kanditaat, Evelyn Matthei, kohtus hiljuti evangelikaalidega, et arutleda tema piibellikult konservatiivse programmi üle, mida ta lubab pidada, kui ta valitakse presidendiks 15. detsembri valimistel. „Ma luban jätkata tulevikus meie valitsusega ning kui Jumal lubab ja ma saan presidendiks, siis ei tehta midagi sellist, mis oleks vastuolus Piibliga,“ rääkis Matthei. „Abielu on mehe ja naise vahel ja elu eest tuleb hoolt kanda selle eostumisest alates kuni selle loomuliku surmani. Ei abordile ja ei eutanaasiale. See on see pühendumine, mille ma teie ees teen.“ Peale kohtumist 3000 inimesega, kes olid kogunenud tähistama Evangelikaalse koguduse 100. aastapäeva Tšiilis, kohtus Matthei teadete kohaselt pastoritega, et oma usku tunnistada. See on nähtav ka kulutulena levivas You Tube’i videos, kus ta palvetab ’patuse palvet.’ (http://www.youtube.com/watch?v=K_zhBGT17kk) Mitmed tšiillased on sotsiaalmeedias seadnud kahtluse alla, kas tema otsus Kristus vastu võtta ja usku tunnistada ei ole mitte selleks, et võita evangelikaalide hääl. „Ma tõesti loodan, et see tugev naine, tegi tõelise otsuse, mitte ainult häälte pärast vaid iseenda ja tõelise muutuse pärast tema elus,“ kirjutas üks YouTube’i vaataja. „Ma loodan, et ta ei ole enam karm ja kalk naine, vaid lahke naine, kelle elu on muutunud Jumalale.“ Sarnased spekulatsioonid on jätkuvalt õhus, sest valimiste esimeses ringis, 17. novembril, kogus ta vaid 25% häältest. Tema oponent ja lapsepõlve sõber, endine Tšiili naispresident, sotsialist Michelle Bachelet, võitis 46% häältest, kuid see ei olnud võiduks piisav, sest Tšiili põhiseadus nõuab võiduks üle 50% häältest. Detsembri valimised määravad kindlaks, kas Bachelet saab esimeseks Tšiili juhiks enam kui poole sajandi jooksul, kes pääseb võimule teiseks ametiajaks. Matthei, kes teenib praeguse presidendi, Sebastiąn Pinera, all Töö ja Sotsiaalse Turvalisuse ministrina, plaanib jätkata riigi konservatiivse valitsusega ning jätkata ka ärisõbraliku poliitikaga, finantseerides valitsuse programme Tšiili õitseva majanduskasvu arvelt, mitte maksude tõstmise arvelt. Vastupidiselt sellele, plaanib Bachelet legaliseerida mõningatel juhtudel abordid, algatada riikliku arutelu samasooliste abielude suhtes, plaanib tõsta makse, et maksta haridusreformi eest jm. Rääkides Bachelet’i programmi vastu, innustas Matthei evangelikaale valimistesse sekkuma ja kasutama oma õigust hääletada. „Räägitakse, et Tšiilis saavad toimuma põhiseaduslikud muudatused, et muutuda sekulaarseks .. „ rääkis Matthei, öeldes, et see on juhtunud teistes riikides. „Me ei taha ju seda. Miks heita Jumal kõrvale meie riigis? Kas me tahame seda? Mina küll ei taha.“

Mission Network News – Võimalus on, et kui sa loed seda artiklit, siis on sul ligipääs ka Piiblile olemas. Võib-olla on sul olnud Piibel olemas kogu su elu aja. Võimalus on, et see Piibel on olnud ka sinu emakeeles. Kuid on palju inimesi, kellel ei ole mingisugust võimalust saada Pühakirja oma emakeeles. Wycliffe Piibli Tõlkijate partneri sõnul on maailmas veel 1919 keelt, mis ootavad tõlkeprotsessi algust. Enamikel neist, ehk 1567 keelel, ei ole mingit Pühakirja osa. Need arvud on väljakutseks ning Wycliffe ja paljud partnerid, tahavad selle väljakutse vastu võtta. „Mõned aastad tagasi pühendusid Wycliffe ja paljud partnerid projektile, mida nimetatakse Visioon 2025-ks ja selle idee on näha Piibli tõlke protsesse toimimas igas keeles 2025. aastaks,“ rääkis Bob Creson, kes on organisatsiooniWycliffe Piibli Tõlkijad (Wycliffe Bible Translators) president. Nende eesmärk levitada evangeeliumi kõigile inimestele maailmas, vastab Matteuse 24:14 prohvetlikule kirjakohale, kus öeldakse: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ „Me usume, et Jumal kasutab Wycliffe Piibli tõlkijaid ja partnereid, et kiirendada Jeesuse Kristuse tulekut,“ selgitab Creson. Töö, mida Wycliffe teeb, toetab täiuslikult nende partnerite tööd. „Me ei ole koguduste rajajad, kuid me teame, et kogudusi rajatakse selle töö tulemusena, mida me teeme. Seepärast me teeme koostööd teiste teenistustega, kes tegelikult teevad suuremalt jaolt selle Pühakirja rakendamise tööd.“ Inimeste jaoks on evangeeliumi omamine nende enda keeles, äärmiselt oluline. „Meie kindel usk on see, et osa Jumala missioonist iseenda ja erinevate maailma kogukondade jaoks on see, et ta tahab inimesi kutsuda lepitatud suhtesse iseendaga. Meie patt lõi barjääri meie ja Jumala vahele. Aga need Head Sõnumid, see lootus, mis meil on Jeesuses, antakse evangeeliumi sõnumi kaudu edasi nii Vanas kui Uues Testamendis.“ Creson ütleb, et parim viis inimeste jaoks saada evangeeliumisse kaasatud ja vastata selle tõdedele, on kuulda seda oma emakeeles. Wycliffe’i ja partnerite ühised jõupingutused on vähendanud seda aega, mis Piibli tõlkimine võtab. Ka tehnoloogia on mänginud suurt rolli selle tempo suurendamisel. Satelliitühendus, mis katab enamjaolt kogu Maa, on pakkunud palju kiiremat võimalust kontrollida tekstide täpsust otse misjonipõllult. Arvuti programmid on samuti aidanud seda aega vähendada. Üks programm kasutab lähte tekste, et ennustada tõlkeid sugulaskeeltesse. „Kui me koos abikaasa, Dallas’ega, liitusime Wycliffe’ga kolmkümmend aastat tagasi, siis võttis Uue Testamendi välja andmine keskmiselt aega 20 aastat. Täna võtab see keskmiselt 8 aastat. Mitte ainult arvud ei kasva, vaid ka see aeg, kui kiiresti see kogukondadeni jõuab, on samuti langenud.“ Põhjendatud on arvata, et kogu protsessi aeg läheb üha lühemaks. Nüüd, kui vaid 11 aastat on veel 2025. aastani aega, miks mitte mõelda kaasa löömisele? „Inimesed, palve ja finantsid on kolm asja, mis aitavad meil eesmärgi poole püüelda,“ räägib Creson. „Ma julgustaksin inimesi palves kaaluma, mida Jumal võiks teha nende elus just sel ajahetkel. Me vajame inimesi, kes võiks õpetada, me vajame IT inimesi, me vajame tõlke, me vajame kirjaoskusega inimesi, ma vajame inimesi, kes õpetaks pedagoogikat koolis, me vajame piloote ja mehaanikuid.“ Vaata infot Wycliffe’i kodulehelt wycliffe.com, kuidas palvetada, annetada või kuidas aidata ja palveta inimeste gruppide eest, kellel veel ei ole Jumala Sõna nende emakeeles.

Gateway News – Annie Chikwaza näeb välja noorem kui tema 69 tegelikku eluaastat ning tema elulugu kõlab nagu Apostlite tegude lehekülgedelt. Gateway uudiste toimetaja, Andre Viljoen, tegi temaga hiljuti intervjuu. Annie elab Malawis, kus ta on võtnud oma hoole alla 200 puudustkannatavat orbu (kellest osad on HIV positiivsed) ja on arendanud välja väikese linnakese Blantyre maapiirkonnas nimega Kondanani (armastage ühteteist), kus on meditsiiniasutus, lasteaed, algkool, keskkool ja põllumaa. Küsimusele, et kas ta ei mõtle pensionile jäämisele, vastas Annie: „Mida ma teeksin, kui ma pensionile jääksin? Ma lihtsalt alustaksin uue lastekoduga kusagil mujal. Ma lihtsalt jätkan.“ Unistus Kondananist sai alguse peale seda kui Annie abiellus vaese Malawi pastoriga ja kolis Malawisse, kus ta kohkus, nähes tuhandeid orbe tänavatel. Riigis elab 12 miljonit elanikku ning 1 miljon neist on orvud. Kondanani oma kenade majade, kauniste aedade ja hästi-haritud lastega, kes armastavad Jeesust, on tunnistus Annie meelekindlusest – või pigem, nagu tema ütleb, tunnistus Jumala aulistest tegudest. Kuid teekond sinna, kus ta praegu on, ei ole olnud lihtne. Ta on tulnud läbi ahistamisest, enesetapu katsetest, lahutusest, autoröövist, ta on murdnud selja, teda on püütud vägistada ning elanud üle armastatud abikaasa, Lewise, surma seitse aastat tagasi. Hiljuti tuli välja tema eluloo raamat ’Mother of Malawi’ (Malawi ema). Annie ütleb, et ta on väga õnnelik selle üle, kuidas see raamat välja tuli ning et tema kasulapsed, kes teda taga kiusasid ja püüdsid teda tappa, on andnud talle tunnistuse, millega Jumalat austada. Nüüd on ta lepitatud oma kasulastega ning säraga oma silmades kuulutab ta sellest, kuidas ta neid armastab. Ta ütleb, et reeglina ei keskendu ta probleemidele, kuigi neid on palju. „Asi on selles, et nii palju imelisi imesid on juhtunud. Kondananis me elame imet iga päev,“ rääkis ta. Ta rääkis, et peale seda, kui ta vend oli talle öelnud, et ta ilustab oma elu liialt, pannes halvad asjad läikima, küsis ta Jumalalt selgitust selle kohta. Annie rääkis: „Jumal andis mulle kirjakoha ja käskis mul jagada tema aulisi tegusid (Psalm 145). Mul tuleb tunnistada tema aulistest tegudest, see toob temale au. Jah, kui meie tuleme probleemidest välja, saab tema au, aga see, mis tema on teinud, on hea. See on see, millele me keskendume.“ Puudutades lühidalt oma minevikku, jagas ta sellest, kuidas enesetappu plaaniva 19-aastase neiuna Hollandis kohtus ta radikaalselt Jeesusega Vend Andrew teenistusel, kes on paljudele tuntud Jumala Smuugeldajana, kuna ta viis Piibleid suletud kommunistlikesse maadesse. Juba järgmisel päeval jagas Annie oma tunnistust tänavatel. Ta räägib: „Me ei teadnud mitte midagi, aga me teadsime, et saime päästetud.“ Nüüd, 50 aastat hiljem räägib Annie, et tema innukus Issanda suhtes ei ole vaibunud. Peagi peale esmakordselt abiellumist, kolis ta oma ärimehest abikaasaga Lõuna-Aafrikasse. Sel ajal hakkas ta teenima Alexandra mustade linnaosas, kus ta koges vahetut Jumala väge. Ta oli ka mentoriks ühele noorele naisele, nimega Wendy, kes elas temaga Johannesburgis 18 kuud. Ta viis Wendy laulma ühte kirikusse Rustenburgis, kus ta kohtus noore mehe, Rory Alec’iga. See oli jumalik kohtumine, hiljem Rory ja Wendy abiellusid ning asutasid koos globaalse TV võrgustiku God TV, mis on täna ka Kondanani suurim finantsiline toetaja. Annie rääkis ka mõnest Malawi kultuuri karmist aspektist ja kompromissist, mida paljud kristlikud pastorid teevad, osaledes traditsionaalsetel riitustel, kuna kardavad tagakiusu. Tagajärjeks on nõrk tunnistus ja riik, mille inimesed on suures osas jätkuvalt vaesuse, moraalse- ja vaimuliku murtuse lõksus. Kuid ometi on tal suured lootused oma kallite laste suhtes, kes pääsesid peaaegu kindlast surmast, kui nad võeti Kondanani’sse hüljatud beebidena. Annie räägib: „Praegu on neil teistsugune meelelaad kui teistel lastel Malawis, sest nad ei ole kasvanud nõiduse ja kõige taolise kartuses. Mõned neist on juba keskkoolis ja me plaanime luua sinnasamasse Kondananisse ka ülikooli ja kutsekooli. Neist lastest kasvavad Jumala mehed ja naised, sest neil on teistsugune meelelaad. Kui nad üleskasvavad, tahan ma neid kuulda ütlemas: ’Emme, meil on olnud õnnelik lapsepõlv, meil on hea haridus, me tunneme Jeesust Kristust oma Päästjana ja mida me oleme õppinud, seda me anname ka teistele edasi.’ Ja nad teevad seda kindlasti, nad on teistsugused lapsed. Nad annavad seda edasi. Nad toovad muutuse. Ühel tilgal ookeanis on pinnavirvenduse efekt – pea seda meeles. Nad toovad esile muutuse, sest neil on teistsugune meelelaad.“ Annie ütles, et kristlastel on oluline mitte üksnes lugeda Jumala Sõna, vaid seda uurida. „Kui Jumala Sõna on otsekui kodus meie sees, siis me reageerime igas olukorras lähtuvalt sellest, mis meie sees on, sest Püha Vaim räägib ainult seda meile, mis meie sees juba on.“

BillyGraham.org – Lopsakates Põhja-Tai mägedes, Bangkokist 400 km põhjapool, asub Chiang Mai. Roheliste mäetippude, valgete koskede ja värvikate põlisküladega, ei saa see piirkond teisiti, kui kuulutada Jumala loomingu majesteetlikust. 22.-24. novembrini kogunevad tuhanded inimesed selles kaunis ja iidses asukohas, et kuulda evangeeliumi Küllusliku Elu festivalil Franklin Grahamiga. See festival on kasvavale Tai kristlaste grupile võimaluseks jagada oma usku sõprade ja perekonnaga, kellel ei pruugi olla head arusaamist sellest, kes Jeesus on ja miks see on oluline. Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) Aasia piirkonna juht, Chad Hammond, ütleb: „Ma ütleksin, et seal on ükskõiksus kristluse suhtes. Indias ja mõnes teises paigas nähakse kristluses ohtu, kuid mitte Tais. Siin on pigem ükskõiksus. Paljud inimesed on budistid, kuna nende vanemad on budistid ja see on lihtsalt osa kultuurist.“ Kuigi paljudel tailastel ei ole olnud kokkupuudet kristlusega, teatakse seal mitmel pool Franklin Grahami nime rahvusvahelise abiorganisatsiooni Samaritans Purse tõttu, mille juht ta on. Hammond räägib: „Tais väga hinnatakse humanitaarabi. Mõned aastad tagasi oli Bangkokis ja teistes piirkondades suurem üleujutus ja kuna Samaritans Purse tõi abi, on neil respekt Franklini suhtes. See annab talle platvormi evangeeliumi jagamiseks.“ Tai on üks vähestest riikidest, kus Billy Graham ei ole kunagi jutlustanud, kuid BGEA on olnud seal tegev juba üle 30 aasta. 1978. aastal võttis üks BGEA esindaja osa evangeelsetest teenistustest Bangkokis ja 1993. aastal pidas BGEA oma esimese krusaadi Tais, Chiang Mai’s, mida juhtis BGEA evangelist Robert Conville. Sellele järgnes veel neli krusaadi aastatel 1998, 1999 ja kaks krusaadi 2002. aastal. Eeloleval Küllusliku Elu festivalil jutlustab esmakordselt Franklin Graham. BGEA on töötanud mitmeid kuid nüüdseks koguduste juhtidega Chiang Mai’s, et õpetada usklikke jagama oma usku, kutsuma naabreid festivalile ja nõustama uusi usklikke, kes vastavad kutsele võtta Kristus vastu. Kohalikud juhid on värvanud populaarseid muusika gruppe kogu Aasiast, kes festivalil esinevad. Isegi Austraalia evangelist ja motivatsiooni kõneleja Nick Vujicic, kes on Tais hästi tuntud, aitab levitada sõna tulevast festivalist. Riigis, kus vaid 1% rahvastikust on kristlased, võiks oodata, et see väike grupp Kristuse järgijaid hoiavad kokku. Kuid see ei ole alati nõnda olnud. Tegelikult on kahel kõige mõjukamal kristlikul grupil riigis – Kristuse Kogudus Taimaal (Church of Christ Thailand CCT) ja Tai Evangeelne Osadus (Evangelical Fellowship of Thailand EFT) – pikk erimeelsuste ajalugu. Viimastel aastatel on aga side nende kahe grupi vahel tugevnenud ning tulev festival on toonud uusi võimalusi ühenduseks. „Praegune ühtsus on partnerlus on midagi sellist, mida neil pole varem olnud,“ rääkis Hammond. Usklikud palvetavad, et sellel kolme-õhtusel festivalil, mida peetakse Chiang Mai 700. aastapäeva spordi kompleksis, kuuleksid paljud tai inimesed evangeeliumi ja lubaksid sellel oma elu muuta. Need, kes vastavad evangeeliumi kutsele, saavad kohest tuge oma uutelt vendadelt ja õdedelt Kristuses. Aga kui nad lähevad koju, ei pruugi nad eriti entusiastlikku tervitust saada. „Ameerika Ühendriikides ja Läänes on nii, et kui keegi saab kristlaseks, siis sageli nende vanemad on juba kristlased ja nii korraldatakse pidu,“ rääkis Hammond. „Aga siin ei kiideta seda muutust heaks vaid mõistetakse hukka. Su pere võib sinust isegi lahti öelda.“ Teades, et budistlikud sidemed on kultuuris sügaval sees, plaanib Chiang Mai kristlik kogukond uued usklikud vastu võtta ja aidata neid uuel teel Jumalaga. Hammond räägib: „Me töötame koos kirikutega, et valmistada neid uute kristlaste jaoks, et nad suudaks neid vastu võtta ja kanda nende eest hoolt. Me ei lahku ka siit kohe peale festivali. Oleme siin kuni märtsi kuuni järgmisel aastal.“ Eelolev festival toimub Tai jaoks kriitilisel ajal, mil inimestel on mõtetes palju muresid. Paljudes piirkondades on vaesust ja selle mõju ulatub suurimatest linnades kõige väiksematesse küladesse. „Seksi kaubandus on suur probleem siin,“ rääkis Hammond. „Üks suurimaid põhjuseid sellele on vaesus. Tüdrukud lahkuvad oma küladest ja kolivad suurematesse linnadesse, et perekondi rahaliselt toetada. Nad seovad end seksi kaubandusega. On perekondi, kes tegelikult julgustavad oma tütreid linna kolima ja seksi kaubandusse astuma, et oma peret varustada. Muret tuntakse ka Tai poliitilise olukorra pärast tulevikus. Kuid selle ebakindla aja keskel on usklikud palvetamas, et festival tooks nende kaasmaalaste ellu enneolematu eesmärgi ja lootuse, kui nad kohtuvad elava lootuse Jumala, Jeesuse Kristusega.

Charisma News –Fast Company ajakirja ’100 kõige loomingulisema äri inimese’ nimekirja ei satu just eriti sageli mõne kohaliku koguduse juht. Kuid 2011. aastal juhtus see Bobby Gruenewald’iga, kes on innovaatiline juht ja Edmondis, Oklahomas baseeruva LifeChurch.tv juhtkonna liige ja pastor. Töötades koos vanempastori, Craig Groeschel’iga, on LifeChurch.tv kujundanud tehnoloogiale missioloogilise lähenemise. Seda võib näha initsiatiivides nagu Church Online (Kirik Internetis) ja YouVersion Piibli rakendus, mis aitab kümneid miljoneid inimesi maailmas kasvada Jumalale ja Tema Sõnale lähemale. Sel aastal täitus YouVersionil 100 miljoni allalaadimise tähtsündmus ning seepärast on Gruenewald üks juhtivaid hääli koguduses, mis puudutab innovatsiooni ja tehnoloogia kasutamist inimesteni jõudmiseks sõnumiga Kristusest. Ta kirjutab ja kõneleb sageli sel teemal ning temast on tehtud lugusid New York Timesis, The Atlantic’us, TechCrunch’is, NBC’s, CNN’is, CBS’is ja mujal. Hiljuti tegi filmitegija, meedia konsultant ja blogija, Phil Cooke, temaga intervjuu, milles Gruenewald rääkis: „Ma õppisin kolledžis äri ning alustasin ja müüsin mitmeid internetipõhiseid ärisid. Vahepeal hakkasime koos abikaasaga käima LifeChurch.tv teenistustel ja ma teenisin vabatahtlikuna kaasa klahvpilli mängijana jumalateenistustel. Kui ma oma viimase firma maha müüsin küsis pastor, et kas oleksin huvitatud koguduse meeskonnaga liituma. Ma keeldusin, sest kartsin, et see muudaks mu suhet kogudusega, mida ma väga armastasin. Kuid hakkasin vabatahtlikuna aitama tehnoloogilistes küsimustes. Lõpuks mu kirg koguduse vastu ületas mu kire äri suhtes ning liitusin koguduse palgaliste töötajate meeskonnaga 2001. aastal.“ Gruenewald jätkab: „Kui ma hakkasin äri õppima, poleks keegi arvanud, et ma jõuan vaimulikku teenimisse, kuid ühes oma endistest äridest ma nägin, kui võimsad on need suhted, mida inimesed interneti teel kujundavad. Kui ma hakkasin siduma end rohkem juhmisega meie koguduses, mõtlesin, et kuidas me saaksime kasutada seda sama tehnoloogiat selleks, et aidata inimestel ehitada suhteid, mille keskmes oleks Kristus. See oli seemneks sellele ideele, millest nüüd on saanud Kirik internetis.“ YouVersioni kohta ütleb Gruenewald: „Enamik inimesi arvab, et YouVersion on rakendus, kuid see sai alguse veebilehena. See sündis küsimusest, et kas tänapäeva tehnoloogia võiks muuta seda, kuidas meie ja tuleviku põlvkonnad rakendavad Piiblit. Veebilehte aga keegi eriti ei kasutanud ja me pidime selle sulgema, kuid otsustasime teha mõningad muutused, nii et me saaksime seda oma telefonis vaadata. Siis midagi muutus. Piiblit hakati rohkem kasutama, sest see oli meie telefonis ja telefon on meiega kõikjal kaasas. Umbes samal ajal avas Apple rakendused ka arendajatele ja tutvustas täiesti uut rakenduste poe kontseptsiooni. Mõtlesime, et kas saaksime sellest YouVersionist teha ühte esimest rakendust ja just see juhtuski 2008. aasta juulis. Rakenduste pood avati ja meie tutvustasime Piibli rakendust esimeses rakenduste grupis. Esimese kolme päevaga, 2008. aastal, installeeris 83 000 inimest oma iPhonile Piibli rakenduse. Meie suu vajus ammuli selle arvu peale. Olime taolist arvu lootnud näha ehk meie esimese aasta jooksul, mitte esimestel päevadel. Me poleks iial osanud arvata, mis veel tulemas oli. Nüüdseks on see rakendus laaditud alla enam kui 100 miljonisse nutitelefoni ja tahvelarvutisse maailma igas riigis. Viimane statistika on see, et YouVersion on alla laaditud 115 miljonit korda. Me pakume 700 Piibli versiooni/tõlget, 444 keeles. Statistikat on võimalik igal hetkel vaadata veebilehel now.youversion.com.“ Gruenewald lisab: „YouVersion on LifeChurch.tv loomulik tehnoloogia missioloogilise kasutuse laiendus. Me mõistame, et kui me tahame jõuda inimesteni, kelleni keegi teine ei jõua, siis tuleb meil teha asju, mida mitte keegi teine ei tee. Meie põhimissioon on juhtida inimesi täielikult pühenduma Kristuse järgimisele ja me kasutame selleks tehnoloogiat igal võimalikul viisil. Ausalt öeldes on mul maailma parim töö. Ma saan igal hommikul ärgata ja teha seda, milleks Jumal mind loonud on – unistada ja luua viise, kuidas kasutada tehnoloogiat Kuningriigi heaks. See on kõik, mida ma teha tahan.“

Assist News – Novembri kuu alguses hukati Põhja-Koreas avalikult 80 inimest. Mõnede inimeste seaduserikkumised olid nii vähetähtsad kui Lõuna-Korea filmi vaatamine või Piibli omamine. Lõuna-Korea ajaleht JoongAng Ilbo teatas, et need nö kurjategijad tapeti seitsmes Põhja-Korea linnas 3. nov embril, esimesel teadaoleval avalikul hukkamisel, mille Kim Jong-un’i režiim läbi viis. Lehe loos oli öeldud: „Allikas, kes on tuttav Põhja riigi siseasjadega ning kes hiljuti ka riiki külastas, rääkis ajalehele, et igas linnas tapeti umbes 10 inimest. Wonsani linnas kogusid võimud Shinpoongi staadionile kokku 10 000 inimest, kaasaarvatud lapsed ja sundisid neid tapmist pealt vaatama.“ Enamiku Wonsani linna ohvrite süü oli Lõuna-Korea videode vaatamine või riiki toomine, prostitutsiooniga seotud olemine või Piibli omamine. Põhja-Korea usklike kristlasest sugulased või tapetud ohvrite kaasosalised saadeti vangilaagritesse. Hukkamistele ei osata selget põhjendust anda. „Samaaegsed hukkamised seitsmes linnas võivad vihjata Põhja-Korea valitsuse poolt kasutatavale äärmuslikele meetmetele, et vaigistada igasugune ühiskondlik rahutus või igasugused kapitalistlikud kalduvused, mis võivad kaasneda riigi arengu projektidega. Põhja-Korea seadus lubab hukkamist valitsuse vastaste konspiratsioonide, riigireetmise ja terrorismi eest. Kuid ta on ka tuntud avalike hukkamiste poolest väikeste rikkumiste eest, nagu religioosne tegevus, mobiiltelefoni tarvitamine ja toidu varastamine, selleks, et inimesi hirmutada.“ Hukkamisi ei toimunud pealinnas Pyong Yangis, kus Kim sõltub riigi eliidi toetusest. Noor juht jätkab luksuse ja vabaaja rajatiste ehitamist pealinnas, kaasaarvatud uue veekeskuse ehitamist.

Charisma News – Daniel King on evangelist, kes on kuulutanud evangeeliumi enam kui 60 riigis ning on juhtinud üle 1 miljoni inimese Jeesuse juurde viimase 10 aasta jooksul. Hiljuti tuli ta tagasi evangeelselt festivalilt Madagaskaril, ta kirjutab: „Meie festival toimu Sambava linnas. Tuhanded inimesed tulid kohale. Jumal tervendas paljusid, näiteks ühe naise, kes oli olnud 19 aastat kurt oma vasakust kõrvast ning ta kuulis sellega ka kõige vaiksemat sosinat. Üks 7-aastane poiss, kes oli jalutu, hakkas kõndima. Tuhanded inimesed otsustasid järgida Jeesust ja meie viiimasel päeval Sambavas, tuli 41 inimest meie hotelli, et saada veega ristitud. Suur rõõm täitis linna, kuna nii paljud inimesed said päästetud ja terveks. See edu, mida me kogesime Madagaskaril on tänu  ristil saavutatud tööle ja neile ohvritele, mida teised misjonärid ja usklikud on toonud, paljud neist ka maksnud ülima hinna, et tuua evangeeliumi sellele rahvale. 1818. aastal saatis Londoni Misjoni Ühing esimesed misjonärid Madagaskarile. Alguses nad võeti sõbralikult vastu, eriti seetõttu, et nad õpetasid inimestele telliskivide tegemist ja muid praktilisi oskusi. Nad tõlkisid Piibli malagasy keelde ja õpetasid inimestele kirjaoskust. Sajad inimesed said ristitud. Kuid 1835. aastal keelas kuninganna Ranavalona oma alamatel kristlaseks saamise. Ta muretses, et nende kristlikud uskumused õõnestavad Malagasy rahva traditsionaalset usku. Kuningannana sõltus ta oma võimuga traditsionaalsetest uskumustest ning tundis poliitilist ohtu kristluse poolt. Alguses ta lihtsalt keelustas kristlikud abielud, kiriku teenistused ja ristimised. Hiljam saatis ta kõik misjonärid oma aladelt ära. Lõpuks nõudis ta kõigi kristlaste, Piibli omanike ja kirikus käijate trahvimist, vangistamist, piinamist või isegi hukkamist. 14 kristlikku juhti viidi kõrgele kalju järsakule. Kui nad keeldusid Jeesusest lahti ütlemast, heideti nad seal alla. Paljud teised kristlased mõisteti sunnitööle või kaotasid nad oma maa ja varad. 1849. aastaks oli juba üle 2000 kristlase kannatamas oma usu pärast.“ Daniel King jätkab: „Mõtlesin sellele, kui palju me võlgneme neile kristlastele, kelle õlgadel me seisame. Täna seisab selle kaljujärsaku kõrval kirik ning ma kuulsin vaimulikke laule selles paigas, kus kord hukati kristlasi. Kuid vaatamata tagakiusule jätkas kogudus kasvu Madagaskaril. Kui kuninganna Ranavalona suri, pöördus tema poeg, kuningas Radama II, avalikult kristlusesse. Üks tema esimesi tegusid kuningana oli ehitada ilus kirik oma palee kõrvale. Meil oli suur eesõigus astuda algsete misjonäride jalajälgedes, kes kuulutasid Madagaskaril evangeeliumi. Palun palveta, et Jumal jätkaks oma tööd sellel maailmas suuruselt kolmandal saarel.“ Külasta Daniel King teenistuse kodulehte kingministries.com.

Assist News – Novembri kuu alguses hukati Põhja-Koreas avalikult 80 inimest. Mõnede inimeste seaduserikkumised olid nii vähetähtsad kui Lõuna-Korea filmi vaatamine või Piibli omamine. Lõuna-Korea ajaleht JoongAng Ilbo teatas, et need nö kurjategijad tapeti seitsmes Põhja-Korea linnas 3. nov embril, esimesel teadaoleval avalikul hukkamisel, mille Kim Jong-un’i režiim läbi viis. Lehe loos oli öeldud: „Allikas, kes on tuttav Põhja riigi siseasjadega ning kes hiljuti ka riiki külastas, rääkis ajalehele, et igas linnas tapeti umbes 10 inimest. Wonsani linnas kogusid võimud Shinpoongi staadionile kokku 10 000 inimest, kaasaarvatud lapsed ja sundisid neid tapmist pealt vaatama.“ Enamiku Wonsani linna ohvrite süü oli Lõuna-Korea videode vaatamine või riiki toomine, prostitutsiooniga seotud olemine või Piibli omamine. Põhja-Korea usklike kristlasest sugulased või tapetud ohvrite kaasosalised saadeti vangilaagritesse. Hukkamistele ei osata selget põhjendust anda. „Samaaegsed hukkamised seitsmes linnas võivad vihjata Põhja-Korea valitsuse poolt kasutatavale äärmuslikele meetmetele, et vaigistada igasugune ühiskondlik rahutus või igasugused kapitalistlikud kalduvused, mis võivad kaasneda riigi arengu projektidega. Põhja-Korea seadus lubab hukkamist valitsuse vastaste konspiratsioonide, riigireetmise ja terrorismi eest. Kuid ta on ka tuntud avalike hukkamiste poolest väikeste rikkumiste eest, nagu religioosne tegevus, mobiiltelefoni tarvitamine ja toidu varastamine, selleks, et inimesi hirmutada.“ Hukkamisi ei toimunud pealinnas Pyong Yangis, kus Kim sõltub riigi eliidi toetusest. Noor juht jätkab luksuse ja vabaaja rajatiste ehitamist pealinnas, kaasaarvatud uue veekeskuse ehitamist.

Charisma News – Daniel King on evangelist, kes on kuulutanud evangeeliumi enam kui 60 riigis ning on juhtinud üle 1 miljoni inimese Jeesuse juurde viimase 10 aasta jooksul. Hiljuti tuli ta tagasi evangeelselt festivalilt Madagaskaril, ta kirjutab: „Meie festival toimu Sambava linnas. Tuhanded inimesed tulid kohale. Jumal tervendas paljusid, näiteks ühe naise, kes oli olnud 19 aastat kurt oma vasakust kõrvast ning ta kuulis sellega ka kõige vaiksemat sosinat. Üks 7-aastane poiss, kes oli jalutu, hakkas kõndima. Tuhanded inimesed otsustasid järgida Jeesust ja meie viiimasel päeval Sambavas, tuli 41 inimest meie hotelli, et saada veega ristitud. Suur rõõm täitis linna, kuna nii paljud inimesed said päästetud ja terveks. See edu, mida me kogesime Madagaskaril on tänu  ristil saavutatud tööle ja neile ohvritele, mida teised misjonärid ja usklikud on toonud, paljud neist ka maksnud ülima hinna, et tuua evangeeliumi sellele rahvale. 1818. aastal saatis Londoni Misjoni Ühing esimesed misjonärid Madagaskarile. Alguses nad võeti sõbralikult vastu, eriti seetõttu, et nad õpetasid inimestele telliskivide tegemist ja muid praktilisi oskusi. Nad tõlkisid Piibli malagasy keelde ja õpetasid inimestele kirjaoskust. Sajad inimesed said ristitud. Kuid 1835. aastal keelas kuninganna Ranavalona oma alamatel kristlaseks saamise. Ta muretses, et nende kristlikud uskumused õõnestavad Malagasy rahva traditsionaalset usku. Kuningannana sõltus ta oma võimuga traditsionaalsetest uskumustest ning tundis poliitilist ohtu kristluse poolt. Alguses ta lihtsalt keelustas kristlikud abielud, kiriku teenistused ja ristimised. Hiljam saatis ta kõik misjonärid oma aladelt ära. Lõpuks nõudis ta kõigi kristlaste, Piibli omanike ja kirikus käijate trahvimist, vangistamist, piinamist või isegi hukkamist. 14 kristlikku juhti viidi kõrgele kalju järsakule. Kui nad keeldusid Jeesusest lahti ütlemast, heideti nad seal alla. Paljud teised kristlased mõisteti sunnitööle või kaotasid nad oma maa ja varad. 1849. aastaks oli juba üle 2000 kristlase kannatamas oma usu pärast.“ Daniel King jätkab: „Mõtlesin sellele, kui palju me võlgneme neile kristlastele, kelle õlgadel me seisame. Täna seisab selle kaljujärsaku kõrval kirik ning ma kuulsin vaimulikke laule selles paigas, kus kord hukati kristlasi. Kuid vaatamata tagakiusule jätkas kogudus kasvu Madagaskaril. Kui kuninganna Ranavalona suri, pöördus tema poeg, kuningas Radama II, avalikult kristlusesse. Üks tema esimesi tegusid kuningana oli ehitada ilus kirik oma palee kõrvale. Meil oli suur eesõigus astuda algsete misjonäride jalajälgedes, kes kuulutasid Madagaskaril evangeeliumi. Palun palveta, et Jumal jätkaks oma tööd sellel maailmas suuruselt kolmandal saarel.“ Külasta Daniel King teenistuse kodulehte kingministries.com.

Inspire Magazine – Inglid on ilmumas ööklubidesse kogu Suurbritannias, kandes T-särke, mis ütlevad: „jutusta, aita, kuula ja hooli – PS me oleme kristlased, küsi rohkem, kui tahad.“ Klubi Inglite meeskonnad näevad, kuidas Jumal töötab kõige vähem evangeliseeritud paikades Inglismaa linnades. See projekt sai alguse Leeds’i linnas 2011. aastal, kui kohalikud kristlased püüdsid leida uusi viise, kuidas leida teed linna ööellu. Beth Tash, kes töötab inglise kiriku heaks ning kooridneerib ka Tänava Inglite projekti linna keskuses, tahtis uurida, mida tähendaks see, kui kristlased teeniksid inimesi klubides ja tänavatel. Üks klubi juhataja andis meeskonnale võimaluse. Nüüd, kaks aastat hiljem, on Klubi Inglid linna kahe rahvarohkeima klubi meeskonna lahutamatuks osaks. Klubid teatavad madalamast vägivalla ja kallaletungimiste tasemest ning paremast õhkkonnast, kui meeskonnad on seal. Meeskonnad ütlevad, et see on palve vägi. Klubi Inglite meeskonnad alustavad iga õhtut palve, ülistuse ja tavaliselt ka koogi söömisega. Nad paluvad, et Jumal annaks neile võimalusi näidata ja jagada tema armastust ning, et inimesed, kelle elu nad saaksid mõjutada, paneks neid ise tähele. Klubis olles suhtlevad nad inimestega, kes ootavad järjekorras, et klubisse pääseda, nad astuvad vestlusesse inimestega, kes on tualeti järjekorras või suitsetamas ning ka klubi personaliga. Õhtu edenedes saab meeskond toetada töötajaid sellega, et hoolitsevad nende eest, kes tunnevad end halvasti või on endast väljas, kes on haavatavad ning vajavad sõbralikku vestlust ja abistavat kätt. Sageli saavad Klubi Inglid inimeste eest palvetada ja arutleda elu, maailma, universumi ja kõige muu üle. Kuna projekt oli nii edukas Leeds’is, levis see ka teistesse linnadesse üle Suurbritannias. Klubi Inglite asutaja, Beth Tash, kommenteerib: „Klubi Inglite idee on väga lihtne – see on lihtsalt grupp kristlasi, kes usuvad, et on Jumal, kes tahab kõiki inimesi tõmmata oma armastusse. Nad lähevad klubidesse vaid ühe eesmärgiga – armastada inimest, kes on nende ees selle armastusega, mille Jumal annab. Me näeme kogu aeg, et see armastus ja hoolimine toob nii palju muutust inimeste ellu ja me näeme alles selle algust, kuidas Jumal kasutab oma rahvast, et mõjutada ja muuta linna kultuuri.“ Lucy Hardy, kes koordineerib Croydon’i linna Klubi Inglite tööd, kommenteerib: „See on olnud suur eesõigus käia ühes Croydon’i linna suurimas ööklubis viimased kuus kuud. Meie meeskonnad lihtsalt teenivad, armastavad, on abistavaks käeks ja kuulavaks kõrvaks. Klubi töötajad ütlevad, et nendel päevadel kui meid seal ei ole, tuntakse meist väga puudust ja kui me seal oleme, väärtustatakse meie abi väga. Asi on lihtsalt kohal olemises ja Jumala armastuse jagamises – olla kättesaadav ja näha, kuidas Jumal tahab meid kasutada! Iga õhtu on ainulaadne ja põnev.“ Tänava Inglite asutaja, Christian Nightlife Initiatives Võrgustikust, Paul Blakey, ütleb: „See on fantastiline võimalus jagada Kristuse armastust ja lootust tuhandete inimestega, kes käivad igal nädalal klubides. Kui kuuleme, et see toob märgatava muutuse ning vähem vägivalda, kui Klubi Inglid on kohal, näitab see, et kristlus võib ja toobki muutust.“ Uuri lähemalt www.clubangels.org.uk

Charisma News – Charisma endine toimetaja ja Mordokai projekti juht, J. Lee Grady, käis hiljuti Malawi’s ja kohtus seal misjonäriga, kelle nimi on Althea Meyer. Ta on pühendunud misjonär sellele Aafrika riigile ning on andnud oma elu selle nimel, et päästa nii palju nälgivaid lapsi, kui võimalik. Malawis on kõige kõrgem alla 6-aastaste laste surevuse tase maailmas. Hr Grady kirjutab: „Olles näinud sel nädalal tema tööd, pean ma teda üheks vapraimaks kristlaseks, keda ma olen iial kohanud. Saabusin Malawi pealinna nädala alguses, et kõneleda mõnel konverentsil naistele ja pastoritele. Olin Althea’ga kohtunud juba ühel tema Ameerika külastuse reisil, kuid jälgides tema kartmatust selles väljakutsuvas keskkonnas, andis see mulle uue respekti kõigi eluaegsete misjonäride suhtes, kes töötavad kuu kuu järel väsimatult kaugetel maadel. Althea kodumaa on Lõuna-Aafrika ning ta on ordineeritud Rahvusvahelises Nelipühi Pühitsus liikumise koguduses. Ta on palju kordi seisnud hädaohuga silmitsi ning naernud sellele näkku. 2010. aastal murdis 8 meest tema koju sisse Blantyre linnas. Nad peksid teda keppidega, lõikusid teda nugadega ning võtsid ära kõik tema olulised paberid. Kuid ta ütles neile: „Jeesuse nimel, kaduge siit välja!“ Tal õnnestus vajutada häire nupule ning jätkas siis neile Jeesusest rääkimist, samal ajal kui nad tema kodu rüüstasid. Hiljem saadi need mehed kätte ja pandi vangi. See vapper naine on seisnud silmitsi surmaga palju kordi. 2003. aastal oli ta tõsises autoõnnetuses, misjärel vajas ta 6 kuud taastumist. Tema tütar haigestus tserebraal malaariasse ning sai arstiabi alles viimasel minutil. Tema poega ründasid röövlid, kes püüdsid nende koju sisse murda, kuid järgides oma ema eeskuju, sidus ta need mehed kinni. Kuid jättes kogu ohu kõrvale, on Althea kogenud igapäevaseid usust elamise väljakutseid riigis, kus enamik inimesi teenivad umbes 1 dollari päevas. Ta kogub ise toetust välismaa teenistustelt, sest Malawi ei suuda toetada seda tööd, mida ta lastega teeb. Mis teeb asja veel hullemaks on see, et Malawi on keset korruptsiooni skandaali, mis loob veelgi suuremat poliitilist ebastabiilsust ja majanduslikku inflatsiooni. Kuid Althea lihtsalt rühib edasi omale iseloomuliku kindlameelsusega – kas ta on mentoriks orbudele, kes juhivad 10 lapselisi perekondi, õpetab oma konfessiooni väikeses piiblikoolis Malawis, treenib pastoreid ja nende perekondi selles, kuidas rajada oma toidu kasvatamiseks juurvilja aedasid, või ründab brutaalseid traditsioone, mis teevad Malawi naiste elu väga raskeks.“ J.Lee Grady jätkab: „Ma tean mehi, kes oleks rätiku nurka visanud juba aasta jooksul kõigi nende raskuste keskel. Tegelikult olles ise Malawis ja kogedes neid igapäevaseid raskusi, ma ei tea, kas minulgi oleks julgust. Aga ma olen veendunud, et sellise julgusega inimesed, nagu on Althea Meyer, ei tee seda tööd selle tõttu, et neile meeldiks karistus. Ta teeb seda, sest Püha Vaim annab üleloomulikku julgust neile, kes on saadetud taolisele jumalikule missioonile. Apostlite tegude raamat ütleb, et kui jüngrid said täidetud Püha Vaimuga teist korda, siis nad hakkasid rääkima Jumala Sõna kartmatult, (Ap 4:31) ja näitasid välja hämmastavat julgust konfronteerida religioosset vastasseisu ja minna ohtlikele misjoni reisidele. Samasugust julgust on võimalik näha ikka veel kogu maailmas, nimetute ja tundmatute inimeste poolt, kes ilmselt ei esine kunagi staadionitel ega kirjutata neist ajakirjades ega räägita televisioonis. Rev John MacArthur kirjutas oma viimases raamatus Strange Fire, et Püha Vaimu ime annid lakkasid peale seda, kui varajased apostlid surid. Kas ta arvab, et üleloomulik julgus kadus samuti? Ei, Püha Vaimu töö on elav ja jõuline ja tema vägi on nähtav väga ilmselt tavaliste kristlaste kaudu, nagu Althea Meyer. Nad on loobunud oma karjääridest, mugavustest ja finantsilisest kasust selleks, et teenida Jeesust kõige ohtlikumates ja raskemates paikades maa peal ja solvav on oletada, et nende julgus on ilmaasjata. Lisa infot Althea Meyeri teenistuse, Winning All Kids for Christ in Malawi, kohta leiad sisse logides waknet.com lehel.

CBN News –Möödunud aastal oli Erin Stevens õnnelik koduõpetaja oma kolmele lapsele ja abikaasa oma pastorist mehele, kasvavas mitmesaja liikmelises koguduses. Kuid peale 21-päevast paastu kuulis ta Jumalat kõnelemas ja see, mida ta ütles, üllatas Stevensit. „Tundsin, et Jumal pani mu südamele minna ja toita striptiisitare. See ei olnud loogiline minu jaoks,“ rääkis Tennessee’st pärit naine CBN uudistele. „Ma kasvasin üles baptistlikus kodus, mu isa oli diakon ja ema oli pühapäevakooli õpetaja. Ma ei joonud kunagi, ma ei suitsetanud kunagi ja ma oli neitsi, kui abiellusin,“ rääkis Erin. „Ma ei olnud kunagi käinud üheski striptiisi klubis. Ma ei teadnud kedagi, kes seal käiks. Miks peaksin mina seda tegema?“ rääkis Erin. Tema pastorist abikaasa Todd Stevens oli aga kiire seda ülevalttulnud käsku toetama. „Niipea kui ma Jumalalt seda kuulsin, rääkisin ma seda Todd’ile ja tema ütles, et mine. Ta isegi ei palvetanud selle pärast,“ meenutab Erin. „Ta ütles lihtsalt: ’seda me teemegi.’“ Todd selgitab, et see näis väga loogiline järgmine samm nende väljapoole sirutuva teenistuse jaoks. „Me oleme alati püüdnud kasvatada sellist kultuuri, kus inimesed, kes on kaugel Jumalast ja inimesed, kes on murtud, tunneksid end hästi,“ rääkis see noor, Mt. Juliet’s Friendship Community koguduse pastor. „Nad saavad tulla, aega veeta ja kohtuda Jeesusega.“ Erin räägib: „Ma võtsin järgmisel päeval telefoni kätte ja helistasin Nashville suurima striptiisklubi juhatajale ja lihtsalt ütlesin: „Ma tahaksin tulla ja toita teie tüdrukuid. Ma ei kavatse jutlustada. Ma tahan lihtsalt näidata Jumala armastust praktilisel viisil ilma ühegi tagamõtteta.“ Üllataval kombel võttis klubi selle pakkumise vastu. Klubi juht ütles Erinile: „Absoluutselt. Kas sa saaksid tulla järgmisel neljapäeval. Meile meeldiks, kui sa tuleks.“ Nii hakkas Erin tegutsema. Alates 2012 .aasta oktoobrist käis ta seal üle neljapäeviti, tuues kaasa suure eine või keeksid. Mõned kuud hiljem tundis ta uut jumalikku sundi hakata kaasa võtma kingitusi täis kotikesi iga kord kui ta striptiisitare külastas – kuid ta ei jutlustanud neile avalikult. „Me ei võtnud kunagi Piiblit ega traktaate kaasa. Me lihtsalt rääkisime tüdrukutega nende elust, nende lastest, sellest, kust nad tulevad jne.“ rääkis Erin. „Hakkasime ehitama suhet nendega. Tahtsime, et nad näeksid Jeesust meie sees.“ Noor striptiisitar, Katherine, oli alguses kõige skeptilisem naine seal klubis. Ta arvas, et Erin mõistab neid hukka. Ta rääkis: „Mõtlesin, et ta hakkab mulle jutlustama ja annab mulle ühe neist traktaatidest, mis räägib põrgust ja hukkumisest, aga siin on tee, kuidas pääseda taevasse, või siin on Piibel .. mine palveta, või midagi sellist, aga ta ei teinud seda.“ Siis ühel õhtul tuli Erin kingitustega Mary Kay kosmeetikast, mis oli annetatud firma poolt 3750 dollari väärtuses. Igale tüdrukule sai kingitus 150 dollari väärtuses. Alguses tahtis Erin need mitme korra peale ära jagada, kuid tundis Jumala kõnetust, mis rääkis Tema pääste annist. „Mina andsin sulle pillava kingituse, Erin Stevens, nüüd anna sina üks pillav kingitus,“ meenutab ta. See õhtu muutis Katherin’i maailma. „Ühel päeval tõi Erin meile Mary Kay kingitused,“ meenutab Katherin seda õhtut. „Mulle väga meeldivad Mary Kay tooted, olen neid alati kasutanud. Erin meenutab, kuidas Katherin ta juurde tuli: „Tal olid pisarad silmas ja ütles: ’Sa ei tea, kui palju see mulle tähendab, mis sa mulle andnud oled. Ma olen alati kasutanud Mary Kay tooteid, aga ma ei ole võimeline neid endale enam soetama.“ Katherine jätkas: „Miks sa näiitad sellist armastust meile, ilma et sa midagi vastu küsiksid või paluksid meil selle eest maksta või vähemalt jutlustaksid meile?“ „Sest sa oled väärtuslik Jumalale ja sa oled väärtuslik mulle,“ oli Erini vastus. Kolm kuud läks mööda, kuid Erini sõnad sellest, kui väärtuslik ta on, jäid kõlama. Lõpuks ühel pühapäeval läks ta Erini kogudusse ja võeti seal vastu suure kallistusega. Sel pühapäeval pöördus ta eemale striptiisist ja tuli Jumala juurde. „Klubist loobumine oli mu esimene samm“ ning järgmisel pühapäeval võttis ta Jeesuse Kristuse oma päästjana vastu. Nüüd teenib Katherin neid, kellega ta varem koos töötas. Pastori naine ja endine strippas mõlemad loodavad näha veel päästmisi. Erin on kogenud kriitikat, et ta sõbrustab ja loob suhteid striptiisitaridega, kui Todd toob esile Jeesuse enda teenistuse. „Teda kritiseeriti, et ta suhtleb patustega ja sööb koos nendega.“ Erin ütleb: „Ma nimetan seda suhte evangelismiks, sest nad ei kuula meid enne kuni nad ei tea, kui palju me neid armastame.“ Todd lisab: „Moslemid, homoseksuaalid, aborti teinud inimesed, stripparid, pornograafia sõltlased, narkosõltlased – nad ei ole meie vaenlased. Nad on meie misjonipõld. Nemad on need, keda meid on kutsutud armastama.“

Breaking Christian News – 7. novembril tähistab Billy Graham oma 95. sünnipäeva. Kuid isegi peale seda, kui ta on terve elu jaganud lootuse sõnumit kõikjal maailmas, kõneldes umbes 215 miljonile inimesele sündmustel, mis on toimunud 185 riigis, on Grahamil ikka veel midagi öelda – ja inimesed üle kogu USA võivad 7. novembril teada saada, mis see on. Möödunud aasta jooksul töötas Graham video meeskonnaga, et salvestada oma isiklik sõnum Ameerika rahvale 30-minutilises programmis nimega The Cross (Rist). See video on kulminatsiooniks projektile Minu Lootus Ameerika, mis on läbi aegade suurim Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni poolt läbi viidud sündmus Põhja-Ameerikas. „Ma tahan kogu südamest tuletada ameeriklastele meelde Jumala hämmastavat armastust nii lihtsalt ja selgelt kui ma seda suudan,“ ütles Graham. „See on sõnum, mille ma usun Jumal on mulle andnud meie rahva jaoks täna.“ Selles projektis osaleb üle 25 000 koguduse, mille tõttu oodatakse, et tuhanded inimesed avavad oma kodud ja sirutuvad välja oma kogukonda. Ka Graham ise osaleb Minu Lootus Ameerika projektis sarnasel viisil. Neljapäeva õhtul plaanib ligi 700 kutsutud külalist liituda Grahamiga tema 95. sünnipäeva tähistamisel Ashville’s, Põhja-Carolinas. Seal jälgivad külalised ka The Cross programmi debüüti. Üle kogu riigi on end registreerinud pastorid saanud DVD’d The Cross programmiga. Kõik projektis osalevad üksikisikud on samuti saanud võimaluse omale see DVD tasuta tellida. Lisaks näidatakse 7.-10. novembril seda programmi ka rohkem kui 480 televisiooni kanalil, kaasaarvatud Fox News kanalil. Programm tehakse ka kättesaadavaks interneti teel vaatamiseks aadressil MyHopewithBillyGraham.org. Möödunud kuul andis Graham välja oma 32. raamatu pealkirjaga Minu Lootuse põhjus: päästmine. See raamat esitab sõnumi sisu, mis on tema elu ja kutsumist juhtinud juba enam kui 70 aastat.

CBN News – Enamik inimesi teavad Sam Childersit kui ’kuulipildujaga jutlustajat.’ Hollywood tootis isegi filmi sellest, kuidas ta päästis lapsi kurikuulsa Issanda Vastupanu Armee küüsist. Nüüd on Childers tuntud ka millegi muu poolest. Sel nädalal sai temast Mumbais, Indias, esimene ameeriklane, kes võitis Ema Teresa auhinna Sotsiaalse Õigluse eest. Childers ütles, et ta peab oma elu edukaks, kui suudab teha pisikesegi osa sellest tööst, mida Ema Teresa tegi inimkonnale. Childersi elu on selles osas saanud juba hea alguse. Tema teenistus on majutamas enam kui 1000 Sudaani orbu ja toidab igal päeval üle 4000 lapse naaberriigis Ugandas. Childers ütles, et alustab nüüd teenimistööga Indias.

Mission Network News – Täna on maailmas rohkem orbe, kui ühelgi teisel hetkel maailma ajaloos. 153 miljonit last on kaotanud ühe või mõlemad vanemad. Need lapsed on Orbude Pühapäeva fookuses, mida peetakse eeloleval pühapäeval, 3. novembril (samal päeval, mil peetakse ka Rahvusvahelist Palvepäeva Tagakiusatud koguduse eest). Tiffany Taylor, organisatsioonist Orphan Outreach, ütleb, et see on äratuse kutse kogudusele. „See on tohutu probleem ja Jumal on kutsumas kogudust üles hoolima neist lastest,“ ütles ta. Sub-Sahara Aafrikas on AIDS ja konfliktid hävitanud peaaegu terve põlvkonna täiskasvanuid ning valitsustel on tohutu surve midagi ette võtta ümberasustatud lastega, keda on nende riikides vapustavalt palju. Hinnatavalt on Aafrika rahvastikust üle 10% orvuksjäänud lapsed. Taylor räägib: „See statistika ei ole hea lastele, kes kasvavad üles lastekodudes. Paljud neist, kes lastekodu vanusest välja kasvavad, sooritavad esimese kolme aasta jooksul enesetapu. Nad on saagiks mafiale ja seksikaubandusele. Neil ei ole lihtsalt elu oskusi, et iseseisvalt hakkama saada.“ Sel pühapäeval tähistavad tuhanded kogudused enam kui 50 riigis Orbude Pühapäeva. Palveta, et orvud kõikjal maailmas võiks teada, et Issand armastab neid. Palveta, et rohkem usklikke astuks esile, et näidata Jumala armastust nii sõna kui teoga. Vaata lisa infot www.cafo.org

Charisma News – Benny Hinn on mees missioonil. Alates sellest, kui Jumal tervendas tema abielu, on ta teenistusel juures veel üks osa – palvetada raskustes abielude eest kõikjal maailmas. Charisma uudised küsisid selle uue teenistuse tahu ja vilja kohta, mida see kannab. Benny Hinn räägib: „Mu sõnum ei ole muutunud. Ma olen alati kuulutanud tervenemisest, aga ma keskendun väga palju päästele. Ma teen nüüd kolme asja teenistustel. Esimeses osas muidugi keskendun ma päästele, sest ma tahan alati näha inimesi esmalt päästetuna, enne kui ma edasi teenin ja altarid on alati rahvast täis. Ma keskendun perekonna tervenemisele. Lõuna-Aafrikas tuli ühes 11 000 liikmelises koguduses 50% rahvast ette. Mõtle sellele – nii palju inimesi tuli ette, kelle abielud olid katki minemas. Ma olin hämmingus Madridis. Esimesel õhtul palusin ma neil tulla ette, kelle abielud on raskustes. Pastor vaatas mind šokis. Staadion oli rahvast täis ja kolmandik neist tuli ette. Kristuse Ihus on palju inimesi, kes nõnda kannatavad, perekonnad on juba purunenud või purunemas. Ma arvan, et Suzanne’i ja minu suhte tervenemine on toonud mõju. Ma vaatan oma olukorda. Minu abielu oli palju hullem kui see, mida ma räägin. Ma ütlen inimestele: „Sa arvad, et sinu abielu on halb. Minu oma oli ilmselt palju hullem, kui sa ettegi kujutad. Aga Jumal tervendas minu ja Sue suhte. Kui Jumal tervendas meid, tervendab ta ka teid.“ See on kaunis. Sa näed neid ette tulemas ja nad hakkavad nutma peaaegu kohe, sest see valu on nii sügav nende sees. Minevikus ei tegelenud ma kunagi selle teenistuse osaga, mis puudutas abielupaare, kodusid ja perekondi. Ma suudan nüüd samastuda nendega, nemad samastavad end minuga. See liigutas mind sügavalt. Üks naine nuttis nii kohutavalt, et ta peaaegu minestas, vaesekene. See valu nende sees hakkab välja tulema. See hetk, kui nad hakkavad vahekäigu kaudu ette tulema, siis paljud neist juba nutavad. Siis ma lähen nende juurde ja lohutan neid, panen oma käe nende õlale ja teenin neid. Ma olen vaadanud paljusid neist ja öelnud: „Vaata mulle otsa. Jumal tegi seda mulle ja ta teeb seda sulle. Palun usu seda.“ Inimesed tahavad seda uskuda, aga raske on uskuda, et Jumal võib tõesti seda teha ka neile. See on olnud minu ja Suzanne’i jaoks tõeline silmade avaja. Me tahame rohkem õppida selle kohta, mis põhjustab nii paljusid probleeme kristlikes perekondades, sest tahame Sue’ga teha konverentsi inimestele, kellel on pere probleemid. Minu puhul oli põhjuseks see, et ma olin liiga hõivatud teenistusega. Ma ei pööranud tähelepanu Suzanne’i valule. See põhjustas meie probleemi. Lõuna-Aafrikas inimesed lihtsalt nutsid, sest Suzanne avas ennast ja rääkis kogu meie loost väga avameelselt. Inimestes toimus palju tervenemist, kui me rääkisime, sest nad nägid, et me oleme avatud ja ei peitnud midagi nende eest. Lõpuks ütlesin ma neile inimestele: „Nüüd, kui meie oleme olnud ausad teiega, peate teie olema ausad teineteise ja iseendaga: mis on see, mis on põhjustanud teie probleemi?“ See on väeline, sest nad näevad armastust minu ja Sue vahel. Ütlesin neile: „Nüüd rääkige teineteisele ja te saate olukorra parandada. Nii nagu meie oleme seda teinud, saate ka teie.“ Ja nad lõpetavad nutmise ja ütlevad: „Me parandame selle.“ See on nii väeline, et paneb sind nutma ja sa mõtled: „Oo, Jumal. Ma ei suuda uskuda, et ma näen seda.“

The Christian Post – Ühel Guthrie linnast, Oklahomast pärit kristlasest nelja lapse emal varastati poes rahakott ning selle asemel, et appi karjuda ja politseisse helistada tegi ta midagi ootamatut. Jessica Eaves, kes on ka Guthrie First Christian Church koguduse evangeelse töö üks juhtidest, kõndis selle mehe juurde, keda ta kahtlustas oma rahakoti võtmises ja nõudis seda tagasi ultimaatumiga, millest oli võimatu keelduda. „Ma nägin seda meest samas vahekäigus, ta kõndis minu selja taha. Mõne aja pärast avastasin, et mu rahakott on kadunud. Märkasin meest ühes rahvarohkes vahekäigus ja läksin ta juurde,“ rääkis Eaves. „Ütlesin talle: ’Ma arvan, et sul on midagi, mis kuulub mulle. Ma annan sulle valiku. Sa võid anda mulle mu rahakoti tagasi ja ma annan sulle andeks ja viin sind isegi kassade juurde ja maksan sinu kaupade eest või ma helistan politseisse.’“ Mehe reaktsioon liigutas naist. Eaves meenutab: „Ta pani oma käe oma dressipluusi taskusse ja andis mulle mu rahakoti. Ta oli väga tänulik mu abi ja andestuse eest. Kassade juurde kõndides hakkas mees nutma. Ta ütles umbes 20 korda, et tal on kahju ja et ta oli meeleheitel.“ Eaves märkis, et maksis mehe ostude eest umbes 27 dollarit, seal oli piima, leiba, vorsti, küpsiseid, suppi ja juustu. Mees ütles peale seda, et ta ei unusta seda õhtut kunagi. Tal olid näpud täiesti põhjas, kuid lastele oli vaja süüa. „Mul on piinlik ja ma väga vabandan.“ Julge ema, kes jagas lugu ka oma Facebooki lehel, ütles, et teda on kritiseeritud selle eest, et ta ei andnud meest politseisse üles, kuid ta tunneb, et inimesed peavad mõnikord unustama vähekeseks oma olukorra ja nägema seda, kui teised inimesed on vajaduses ning reageerima vastavalt.

CBN News – Eeloleval pühapäeval, 3. novembril on Rahvusvaheline Palvepäev Tagakiusatud Koguduse Eest. Kristlased kõikjal maailmas on maksmas kõrget hinda Kristuse järgimise eest. Põhja-Korea on igal aastal nende riikide esiotsas, kes on kõige hullemad kristlaste tagakiusajad. Kui seal riigis avastatakse mõni kristlane, siis ta arreteeritakse, piinatakse ning võimalik, et ka tapetakse tema usu pärast. 31-aastane Kim Eun Jin on üks vähestest kristlastest, kellel õnnestus riigist põgeneda, et rääkida oma kogemusest. „Me kogunesime igal laupäeva õhtul. Mu perekond kogunes meie väikese korteri tagumises toas. Pidime olema väga vaikselt,“ meenutab Jin. „Kui me palvetasime, laulsime või lugesime Piiblit, siis me sosistasime. Sageli me katsime ka oma pead, et häält summutada,“ rääkis ta. Kuid peagi võimud avastasid, et ta isa on salajane usklik. „Mu isa oli linnas rätsep ja politsei kahtlustas, et midagi toimub. Usume, et nad panid pealtkuulamise seadmed tema töökotta ja riietele,“ rääkis Jin. 1994. aastal tegi politsei haarangu perekonna salajasse kodukirikusse. Nad arreteerisid Kim’i isa ja onu. Ilmselt lõppes mõlema mehe elu ühes kuuest Põhja-Korea sunnitöö laagritest. Põhja-Korea kristlasi abistava misjoni organistatsiooni, Seoul USA, tegevjuht, Eric Foley, ütles, et kui usklikud vanglast välja saavad, on neil ees lisaraskused. „See saab nende kristlase elu kõige raskemaks ajaks, sest nad on tagasi elu juures, kus neid jälitatakse, jälgitakse, nende sugulasi jälgitakse, nende telefoni kõnesid kuulatakse pealt jne,“ rääkis Foley. Samal ajal, kaugel Põhja-Koreast, Pakistanis, ei anta kristlastele nende kõnevabadust. Neil seisab ees vangla või isegi surmanuhtlus, kui nad ütlevad midagi Mohammedi või islami usu kohta, mida peetakse solvavaks. „Kogu kristlik kogukond võib palvetada Pakistani eest ja konkreetselt kirstliku kogukonna eest, siin Pakistanis,“ ütles üks Pakistani kristlane, Jave Rauf. Paljud kristlased on viimase kolme aastakümne jooksul vangistatud valesüüdistuste alusel jumalateotuse eest. Pakistani pühaduseteotuse seaduses on kolm peamist osa: teotus islami usu vastu; teotus moslemite püha raamatu, Koraani, vastu; ja teotus prohvet Mohammedi vastu. Maksimum karistus neile, keda leitakse süüdi olevat Koraani teotamises, on eluaegne vangla karistus. Maksimum karistus neile, kes leitakse süüdi prohvet Mohammedi teotamises, on surmanuhtlus. Ühtki kristlast ei ole tegelikult hukatud Mohammedi teotamise eest, kuid paljud kristlased, nagu näiteks Asia Bibi, on veetnud aastaid vanglas, oodates, et nende kaasus jõuaks kõrgemasse kohtusse. Seal need juhtumid heidetakse tavaliselt kõrvale süütõendite puudumise tõttu. Bibi on kristlasest pereema, kes on nüüdseks olnud vangistuses peaaegu 4,5 aastat. Ta on väikeses kongis Fausalabad’i linna lähistel vanglas, kus ta ootab võimalikku surmanuhtlust. Bibi arreteeriti 2009. aasta juunis, peale üht vaidlust moslemiusuliste töökaaslastega, kes süüdistasid teda prohvet Mohammedi solvamises. Kohalik kohtunik leidis, et Bibi on süüdi ja määras talle karistuseks ülespoomise. Tema kaasus on apellatsioonis. Need, kes räägivad selle pühaduseteotuse seaduse vastu, maksavad suurt hinda. Shahbaz Bhati oli kristlane ja Pakistani valitsuse ametnik. Ta nõudis Bibi vabastamist ja Pakistani pühaduseteotuse seaduste tühistamist. „Ma usun Jeesusesse Kristusesse, kes on andnud oma enda elu meie eest. Ma tean, mis on risti tähendus ja ma järgin risti. Olen valmis surema selle eesmärgi nimel,“ rääkis Bhatti. Oma pingutuste eest ta ka lõpuks tapeti radikaalide poolt. Islami äärmuslaste tegevus on kasvamas ka kogu Aafrikas. Üks kõige ohtlikum paik kristlastele on Somaalia. Al Shabab’i terrorirühmitus tahab somaali rahvale kehtestada Sharia seadust. Nende eesmärk on saada lahti kõigist kristlastest riigis. Kristlusesse pöördunud moslemid tapetakse. Üks moslemiusust pöördunu rääkis, et al Shababi sõdurid äratasid ta ühel ööl oma kodus. „Nad rüüstasid mu kodu, otsisid mu koti läbi ja leidsid mitmed leheküljed Piiblist. Neil olid peal ristimärgid,“ rääksi Abdi. Abdi viidi minema, vangistati ja piinati. „Nad tahtsid teada, kust ma need Piibli lehed sain ja kas ma tunnen teisi enda sarnaseid..“ Piinajad ütlesid, et nad tapavad tema, kuid ühel öösel Abdi ja tema kaks kongikaaslast suutsid põgeneda. Saades taas kokku oma perega, läksid nad turvalisse paika elama. Abdi räägib, et tunneb siiani füüsilist valu piinamise tagajärjel, kuid vaimselt tunneb ta end Jumalale lähemal. „Ma olin rõõmus, et sain kõigest sellest läbi minna, sest nüüd olen ma vaimulikult tugevam. Inimesed palvetasid mu eest, et ma saaks põgeneda. Nende palved päästsidki mu elu,“ rääkis ta. Kuidas siis kristlased võiks palvetada tagakiusatud koguduse eest ka eeloleval palvepäeval? „Me ei peaks palvetama tagakiusatud koguduse eest, vaid koos nendega. Nad ei palu tagakiusust pääsemise eest, nad paluvad, et neid leitaks olevat ustavad selles,“ rääkis Foley.

Blog.Godreports.com – Kasvades üles Beverly Hillsis, Los Angeleses, Californias, pidas ta mitmeid Hollywoodi tähtnäitlejaid oma naabriteks. Kuid ta vahetas oma uhke ümbruse mõne ruutmeetrise kongi vastu selleks, et ta saaks teenida vange ühes kurikuulsas Mehhiko vanglas. Ema Antonia Brenner suri 17. oktoobril Tijuanas loomulikel põhjustel. Ta oli 86-aastane. Ta sündis 1926. aastal ja kasvas üles Iiri immigrantide peres Los Angeleses. Tema isast sai edukas müügijuht ning nende pere kodu asus eksklusiivses ümbruskonnas Beverly Hills’is ning neil oli veel teine kodu rannikul. Antonia Brenner kasvatas üles seitse last ning sai üha enam kaasatud heategevusse vaestega. 1969. aastal oli tal väga ere unenägu sellest, kuidas ta oli Kolgatal vang ja pidi just astuma hukkamisele, kui äkitselt ilmus talle Jeesus ja pakkus, et ta võtab tema koha. Ta ei võtnud seda pakkumist vastu, puudutas Jeesuse põske ja ütles oma Päästjale, et ta ei jäta teda kunagi vaatamata sellele, mida elu võib tuua. Peale seda, kui Brenneri teine abielu lõppes 1977. aastal lahutusega, müüs ta kogu oma maise vara maha ja kolis LaMesa vanglasse, paika, mis oli vallutanud tema kaastundliku südame, peale mitmeid külastusi sinna koos kohaliku preestriga. „Midagi juhtus minuga, kui ma nägin neid mehi seal trellide taga. Kui ma sealt ära läksin, siis mõtlesin neile meestele päris palju. Kui väljas oli külm, siis ma mõtlesin, et kas neil on ikka soe; kui sadas vihma, siis et kas neil on peavarju,“ rääkis Brenner L.A.Times’ile 1982. aastal. „Ma mõtlesin, et kas neil on ravimeid ja kuidas nende perekondadel läheb. Kui ma läksin vanglasse tagasi, et seal elada, tundsin justkui oleks tulnud koju.“ See kurikuulus vangla majutab süüdimõistetud mõrvareid, jõukude juhte, vägistajaid ja teisi julme kurjategijaid. See oli kahe järjestikuse mässu toimumispaik 2008. aastal, milles tapeti 22 vangi. Teine mäss sai alguse sellest, et vangidele ei antud viis päeva vett esimese mässu järgselt. Brennerist sai nunn 50-aastasena, kui ta kolis 3x3 meetrisesse kongi vangla naiste osas. „Hoopis teine asi on elada inimeste keskel, kui neid ainult külastada,“ rääkis ta The Washington Postile 2002. aastal. „Ma pean olema siin koos nendega ka öösel, juhuks, kui kedagi pussitatakse, juhuks, kui kellelgi lõhkeb pimesool, juhuks kui keegi sureb.“ Ta sõi sama toitu kui teised vangid ja seisis koos nendega hommikusel rivistusel. Vanema, lahutatud naisena, ei saanud Clarke kiriku reeglite kohaselt liituda ühegi orduga, seega viis ta oma teenistust iseseisvalt läbi. Lõpuks algatas ta oma ordu neile vallalistele, lahutatud või lesestunud naistele, kes tahavad vaeseid teenida, mõned aastad hiljem tunnustas katoliku kirik ka tema misjonit. Ema Antonia aitas vange varustada nende põhivajadustega, nagu ravimid, tekid, prillid ja hügieeni tarbed. Tema häält võis sageli kuulda jumalateenistust läbi viimas. Ta müüs karastusjooke vangidele ning kasutas raha lunarahana pisiseaduserikkumiste eest vangistatud inimeste vabaks ostmiseks. Ta valmistas ka surnuid ette matmiseks. Ilma kartuseta käis ta ringi mõrvarite ja jõuguliikmete keskel, pakkudes meeleheitel meestele palvet. Ta sai tuntud kui ’vangla ingel’ või ’La Mama.’ Vangid rääkisid sellest, kuidas ema Antonia astus kord sisse keset vangide mässu, kus kuulid lendasid ja pisargaas täitis õhku. Kui vangid selle tillukese naise julgust nägid, peatus võitlus. Temast sai respekteeritud kuju Tijuanas ning poliitikud ja politsei pealikud olid tema sõprade hulgas. Ema Antonia oli pidevas kontaktis ka oma lastega ning paljud neist külastasid teda vanglas. Temast jäi järele seitse last ja 45 lapse- ja lapselapselast. Kord ütles ta Washington Postile: „Õnnelikkus ei sõltu sellest, kus sa oled. Ma elan vanglas ja 25 aasta jooksul ei ole mul olnud ütki depressiooni päeva. Ma olen pahandunud ja vihastanud. Ma olen olnud kurb, kuid mitte kunagi depressioonis. Mul on põhjus oma olemasolule.“

Charisma News –Delaware’i peetakse FBI statistika kohaselt kuuendaks kõige ohtlikumaks osariigiks Ameerikas vägistamiste, röövide, mõrvade ja raskendatud kuritegude tõttu. Delaware’i osariigi kuritegevuse eesotsas on Wilmington’i linn ning seda peetakse USA üheks vägivaldseimaks linnaks oma suuruse kohta (71 000 inimest) ning linna kõige ohtlikum park on Judy Johnson’i park. Kindel on öelda, et äratusteenistuse pidamine õhtuti Judy Johnson’i pargis, ei ole parim otsus. Aga kui Jumal juhatab, siis pastorid Daniel ja Sara Day koos SkyPointe kogudusega Wilmingtonis, järgnevad. SkyPointe kogudus on aktiivne kahe aasta vanune kogudus, mille rajas First Assembly of God kogudus Wilmingtonis. Pühapäeviti käib koguduses keskmiselt 100 inimest. 27.-29. septembrini pidas SkyPointe kogudus  Judy Johnson’i pargis äratusteenistusi. Daniel Day räägib, et kuigi politsei püüdis nende ideed maha laita pideva vägivalla tõttu, tundis ta, et Jumal ise on neid sündmusi korraldamas. „Sa kuuled uudiseid sellest, et inimesi tulistatakse ja vägistatakse selles pargis pidevalt,“ räägib Day. „Kuid selle paiga valik on palve küsimus. Ma sõidan sellest pargist iga päev mööda ja ma ei saanud lahti tundest, et Jumal tahtis meid sinna.“ Olles otsustanud järgida Jumala juhtimist, läks kogudus oma plaanidega edasi. Igal õhtul algasid koosolekud kell 5 tasuta einega, millele järgnes jumalateenistus kuni kella 8 õhtul. Day räägib, et kogu sündmus oli väga edukas. „Sel ajal kui me seal olime, et näinud me märkigi probleemidest. 25 inimest sai päästetud neil koosolekutel ning laupäeval viisime läbi ka krusaadi lastele.“ Evangelist Tim Bennett kõneles teenistustel ja mitmed imed toimusid samuti. Day räägib: „Inimesed said vabaks. Arstid ütlesid ühele mehele meie koguduses, et ta maks on väga kohutavas olukorras. Neljapäeval me palvetasime ta eest. Hiljem arstid tegid uue ultraheli ja leidsid täiesti terve maksa. Nad ei suutnud seda mõista.“ Viimane teenistus peeti SkyPointe koguduse hoones ja terve hulk inimesi pargi teenistustelt tuli kohale. Day meenutab: „Üks 16-aastane noormees, kes ei olnud kordagi oma elus veel kirikus käinud, tuli teenistusele ja ütles mulle pärast, et talle väga meeldis seal.“ Kuigi need teenistused mõjutasid sügavalt murtud inimesi selles Wilmingtoni kogukonnas, ütleb Day, et ta on väga tänulik selle eest, kuidas see sündmus aktiveeris inimesi koguduses. „Suur võit on see, kui ma vaatan erinevaid perekondi koguduses, kes ei olnud varem teenimisega seotud, kuid andsid täispanuse sellesse sündmusesse. Nüüd on nad täielikult lülitunud sisse koguduse ellu ja võtnud vastutust koguduse eest ning teevad igal nädalal midagi. Hea on näha inimesi astumas mängu, kes varem olid vaid kõrvaltvaatajad.“ Day räägib, et kogu novembri kuu viiakse läbi eriüritusi, et jõuda kogukonda ja sealsete perekondadeni, ning viimasel novembri nädalal toimub sündmus nimega ’hoia kogukonda soojas,’ milles jagatakse sooje jopesid. Church Multiplication võrgustiku direktor, Steve Pike, ütleb: „Pastor Daniel Day ja tema pühendunud meeskond on ustavalt viimas evangeeliumi paikadesse, millest sageli koguduse rajamise strateegiad üle vaatavad. Meie palve on, et paljud teised koguduste rajamise juhid saaksid nende eeskuju poolt inspireeritud.“

Gateway News – Kui Port Elizabethi tööline Lõuna-Aafrikas, Joyce Ncamisa, kaotas oma poja, juriidikat õppiva Thembisile, saatuslikus tööõnnetuses 2001. aastal, tundis ta Jumala kõnetust, et linnas on palju tänavalapsi, kes vajavad ta abi. Üsna pea pärast seda hakkas ta koos mõnede koguduse liikmetega viima toitu kodututele inimestele Port Elizabethi kesklinnas. Umbes aasta hiljem jäid tema kogudusekaaslased projektist eemale, kuid Joyce tundis, et ta ei saa lõpetada, sest kui ka tema lõpetab, jäävad inimesed nälga. Nii jätkas Joyce aastaid üksinda toidu ostmist ja valmistamist, et toita enam kui 100 inimest laupäeviti ja pühapäeviti. Ta pani toidu pottidesse ja joogid anumatesse ning viis bussiga 20 km kaugusele kesklinna bussijaama, kus ta teenis inimesi palve, laulu ja Jumala Sõnaga, enne kui neile süüa andis. Ta räägib, et toitis inimesi igast vanusest ja rassist. Mõned inimesed olid tulnud teistest Aafrika riikidest. Ta rääkis neile alati, et Jumal armastab neid ja et tema on see, kes neid toiduga varustab. Ta mäletab, kuidas ta ükskord kallistas ühte eakat meest, kellele tulid selle peale pisarad silma. Mees ütles, et see oli esimene kord üldse, kui keegi oli teda kallistanud. 2006. aastal murdis Joyce oma puusaluu, kui sai löögi ühelt bussilt, kuid kolm nädalat hiljem jätkas ta juba oma armastatud kodutute toitmist. 2008. aastal vastas Jumal tema palvetele abilise järele. Üks tema töötu sõber kogudusest, Melina Kala, võttis tema kutse vastu tulla kaasa bussijaama üheks päevaks, et kuulata jutlustajat, keda sellel päeval jutlustama oodati. Melina ütles, et ta kunagi ei mõistnud, miks Joyce hoolis nii palju nendest ’ulakatest lastest tänaval,’ kes tema arvates oleks pidanud lihtsalt oma elud Jeesusele üle andma ja pöörduma oma valedelt teedelt just nii nagu tema seda teinud oli. Melina rääkis, et olles ühe korra Joyce’i aitamas käinud, tahtis ta seda jätkata. Joyce ei palunud teda kunagi tulla, kuid ta otsustas end pühendada oma sõbra aitamisele. Nad on nüüd teeninud koos viimased 5 aastat ning Malina on hakanud kodutuid armastama ja mõistma, et inimestel on palju erinevaid põhjuseid, miks nad satuvad tänavale elama. Sel samal aastal tuli ka üks teine palvevastus. Üleriigiline ajaleht Herald, avaldas loo Joyce’i tänaavatööst ning selle tulemusena hakkas ettevõte nimega Bosasa, varustama neid toiduga kolm päeva nädalas. Siiani pakuvad nad olulist abi. Tänu avalikule tähelepanule said Joyce ja Melina mõneks ajaks mitmeid inimesi, kes aitasid. Kuid enamuse ajast selle viie aasta jooksul valmistasid need kaks naist toitu kahekesi, maksid oma transpordi kulud ise ja teenisid kodutuid toidu, armastuse ja Kristuse tõega. Kuid umbes kuus kuud tagasi, ühel vihmasel teisipäeva õhtul, vastas Jumal taas ühele Joyce’i palvele leida pikaajalised partnerid, kellel oleks visioon toita kodutuid selles linnas. Tol ajal toitsid Joyce ja Melina bussijaamas inimesi kolmapäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti, kuid mingil põhjusel olid nad seal ka tol teisipäeva õhtul. Neile teadmata, oli üks kasvav ja hooliv teenistus nimega Love Story (Armastuse Lugu), hakanud kodutuid toitma ühel lähedalasuval väljakul raekoja ees, teisipäeva ja neljapäeva õhtuti. Vihma tõttu sel õhtul olid Love Story meeskond ja kodutud aga otsinud peavarju bussijaamas, kus nad kohtusid aga Joyce’i ja Melina’ga. „See oli nagu unenägu,“ ütles Melina. Nad nägid, et Love Story inimesed olid sõbralikud ja pühendunud kodutute toitmisele pikaaegselt. Vaid mõnede päevade jooksul pühendusid need kaks gruppi partnerlusele. „Ma tundsin, et olen nüüd valmis ka rahus surema, sest ma teadsin, et näljased inimesed saaksid jätkuvalt süüa,“ rääkis 60-aastane Joyce. Elaine Watson, kes on Love Story kaasasutaja, rääkis, et neil oli suurem visioon mõtteis, kuid enne tuli leida sobivad ruumid ja piisavalt meeskondi, kes tuleksid toime toitlustamisega viis korda nädalas. Nüüd on see visioon täitunud. Joyce ja Melina töötavad nüüd ’Love Story sahvris,’ kus nad valmistavad toitu, et toita umbes 200 kodutut kesklinnas, viis õhtut nädalas. Samuti teevad nad toitu erinevatele lastesõimedele vaesemates linnaosades. Need kaks naist valmistavad umbes 7500 einet kuus, pesevad potte ning pesevad ja triigivad riideid, mida annetatakse Love Story teenistusele jagamiseks. Love Story maksab neile ka väikese summa raha, et katta nende transpordi kulud ning nad saavad ka koju toitu kaasa. „Me ei oodanud seda raha ja toitu. Tahame vaid Jumalale töötada,“ rääkis Joyce. Kuid Elaine usaldab Jumalat selles, et nad saaks edaspidi naistele maksta ka korralikku palka. „Nii inspireeriv on näha seda, kuidas nad on jätkanud Jumala teenimist aastaid ilma, et neil oleks olnud mingit toetust. Ma ei ole varem näinud sellist ustavust,“ rääkis ta. Möeldes tagasi sellele, mida ta on viimase 12 aasta jooksul näinud kodutuid toites ja armastades, ütles Joyce, et enamik inimesi, keda ta on tänavatel kohanud, saavad lõpuks tagasi ühiskonda. Paljud neist on astunud suhtesse Kristusega nende toitlustuse teenistuse kaudu. Mõned vaid 10-aastased lapsed elavad tänaval, kuna nende vanemad on surnud ning sugulased on neid halvasti kohelnud. Mõned lapsed jooksevad kodust ära, sest nad on midagi valesti teinud; mõned lapsed on palunud, et ta räägiks nende vanematega ja paluks andestust. Tal on õnnestunud lepitada ärajooksunud lapsi oma vanematega, kuid on ka mõned vanemad, kes ütlevad, et ei taha oma last enam näha. Ta on võtnud mõned lapsed enda koju ning oma mehe ehmatuseks, kes ei ole kristlane, ning oma tütre ja naabrite hukkamõistust hoolimata, tõi ta grupi kodutuid oma koju ühel jõuluõhtul – rentides lauad ja kaks väikebussi selleks sündmuseks. Lisaks kodutute eest hoolitsemisele linnas, külastab ta ka oma kogukonnas kodusid, kus elavad lapsed ilma täiskasvanu hooleta. Vaata Love Story kodulehte lovestory.org.za

Charisma News – Organisatsioon Evangeelium Aasiale (Gospel for Asia) on kutsumas kristlasi üles moodustama globaalse palveketi 3. novembril, Rahvusvahelisel palvepäeval tagakiusatud koguduse eest, kuna viimasel ajal on kristlaste tagakius olnud ühel kõrgeimal tasemel. Materjalid palvesündmuse toetamiseks on kättesaadavad veebilehel gfa.org/info/idop. Evangeelium Aasiale asutaja ja president, dr K.P. Yohannan, räägib: „Neilt võetakse nende õigused, nad põgenevad oma kodudest, nende oma perekonna liikmed peksavad neid, vangistus ja märterlus on kõik osa sellest, mida tähendab seista kindlana oma kristlikule usule mitmetes maailma paikades. Me peame seisma koos nendega innukas palves.“ Yohannan räägib, et maailmas on miljoneid kristlasi, keda kiusatakse Kristuse pärast taga. Ta ütleb: „Enne Kristuse tagasitulemist läheb tagakius vaid suuremaks ja me võime seda oodata.“ Araabia kevade vägivald, mis sai alguse 2010. aasta detsembris, milles mitmed Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid tõusid üles, oli sageli suunatud otseselt kristlaste vastu. Egiptuses rünnati ja põletati maha vähemalt 40 kopti kristlaste kirikut ja teisi kristlaste omandeid, nagu raamatupoed ja koolid. Kümned tuhanded kristlased on põgenenud vägivalla ja röövimiste eest, mis oli nende kogukondade vastu suunatud Süürias. Kaks enesetapu terroristi ründasid septembris üht Pakistani kirikut, mistõttu sai vähemalt 81 inimest surma ja 140 vigastada. Indias tungiti suurel reedel sisse ühe kristlasest perekonna koju, kus käib koos ka kogudus. Nad olid parasjagu valmistumas õhtusöögiks. Isa ja poeg peksti tõsiselt läbi vaid põhjusel, et inimesed tahtsid kristlasi oma kogukonnast välja ajada. „Piibel ütleb meile, et õige inimese palve toob muutuse,“ rääkis Yohannan. „Möödunud aastasel rahvusvahelisel palvepäeval me palusime teil palvetada pastor Ugyen’i vabanemise pärast, kes oli vangistuses selle eest, et ta oli näidanud filmi Jeesusest ja juhtis inimesi uskuma temasse. Tema imeline vabanemine peale kolme aastat vangistust on tunnistuseks ustavast Jumalast, kes kuuleb ja vastab palvetele. Me ei tohi jätta oma tagakiusatud vendi ja õdesid üksi. Palvetagem kõik nende eest, kes kogevad suurt ohtu selle tõttu, et nad julgelt usuvad ja jagavad Jeesuse armastust.“

Breaking Christian News – Ülemaailmse Emade Palvepäeva (Worldwide Mom’s Day of Prayer – MDOP) asutaja Kathy Coleman teatas sellest, et nende organisatsioon on algatamas intensiivset kampaaniat selleks, et plaanida Emade Palvepäeva sündmusi igas USA osariigis ja igas maailma riigis, laupäeval, 18. jaanuaril 2014. aastal. Proua Coleman alustas Emade Palvepäeva liikumist selleks, et julgustada emasid oma koguduses ja kogukonnas palvetama koos oma juhtide, perekondade ja laste eest. Tema uus kampaania julgustab naisi sel päeval võõrustama emade palvepäeva sündmust oma kodus, kirikus, Facebooki lehel, Twitteris, kultuurimajas, pargis vm. Tema Emade Palvepäeva visioon 2014. aastaks on see, ’et kogu maailmas on emad, kasuemad, õed, tädid, vanaemad ja vana-vanaemad palvetamas 18. jaanuaril. Jumal on põnevil vaatamata sellele, kus nad seda läbi viivad! Meil on tohutu suur maailma kaart meie kontori seinal, mis näitab meile, kus 2014. aasta emade palvepäeva sündmusi peetakse. Me tahame märkida iga USA osariigi ja iga riigi maailmas, et see on sel päeval kaetud palvega.“ Käesolev on 17. aasta, mil Emade Palvepäeva peetakse paljudes osariikides ja välisriikides. Visiooni kohta saada naised igas riigis samal päeval palvetama, ütleb Kathy: „Inimesed küsivad, et kas ma tõesti usun, et see on võimalik? Minu esimene mõte on, et Jumalaga on kõik võimalik. Ma usaldan teda, vaatamata sellele, milline on tulemus.“ Info momsdayofprayer.com

Charisma News – Film Seasons of Gray (Hallid aastaajad): kaasaegne Joosepi lugu, esilinastub USA kinodes üle kogu riigi 18.oktoobril ning see jagab ajakohaseid vastuseid iidsele küsimusele: „Miks juhtuvad halvad asjad headele inimestele?“ „Kui sa oled inimene, siis oled kindlasti kogenud pettumust ja segadust ning Hallid aastaajad lugu on sulle mõistetav,“ rääkis Todd Wagner, vanempastor filmi tootnud Watermark Community kogudusest, Dallasest, Texase osariigist. Film on kulminatsiooniks ühe Watermark koguduse töölise ja praeguse Aafrika misjonäri, Paul Stehlik’i, ligi kümne aasta pikkusele unistusele jagada Piibli lugusid filmi kaudu nii, et need lood oleks toodud kaasaegsesse kultuuri konteksti kaasaegsetele vaatajatele. Seasons of Gray (Hallid aastaajad) räägib armastatud loo, mis on tuhandeid aastaid vana, kaasaegsel viisil nii, et see jõuab kaugemale kristlikust kogukonnast ka põhivoolu vaatajateni. Mõjukas lugu Brady Grayst (Andrew Cheney), kahekordelt leseks jäänud mehe lemmikust pojast, saab alguse ühes Texase rantšos. Peale seda kui Brady isa on ta üle valanud tunnustuse ja kingitustega, saab tema pool-vendadel kõrini tema priviligeeritud positsioonist ja ülbest suhtumisest, ning nad löövad ta perekonna rantšost välja tugeva hoiatusega, et ta iial ei pöörduks tagasi. Brady’t ootab ees hullumeelne üles ja alla elu, kui ta püüab oma elu taastada, leida töö, saades aga valesüüdistuse seksuaalses ärakasutamises heidetakse ta vanglasse. Kogu loo jooksul jääb Brady pühendunuks oma usule, vaatamata kahtlustele oma elu eesmärgi ja plaani suhtes ning õpib tõelise andestuse tähendust. „Seasons of Gray on inspireeriv lugu, mis tõestab, et läbi heade ja halbade aegade, on Jumal sinuga,“ rääkis Rick Santorum, kes on EchoLight Studios tegevjuht ja filmi levitaja. „Kõige kaotamine on see, mis tegi Joosepist selle, kes ta oli. Vaatamata läbielatud äärmistele raskustele, jäi ta ustavaks Jumalale ja perekonnale. Mina-keskses kultuuris, milles me elame, jagab see film võimsalt seda olulist sõnumit.“ Filmivõtteid juhtis Stehlik ise ning filmi käsikiri oli kirjutatud tema naise Sarah poolt. Filmivõtetel kasutati professionaalset meeskonda ja juhtivaid näitlejaid. Rollijaotus meelitas kohale üle 250 näitleja, kaasaarvatud mõned näitlejad, kes tegid oma proovid kaugelt, Los Angelesest. Umbes 400 vabatahtlikku, peamiselt Watermarkist, aitasid filmivõtetel kaasa erinevates ülesannetes. „Inimesed küsivad minult, et miks ometi peab üks kogudus filmi tegema? Ja mina vastan, et miks ometi ei peaks üks kogudus tegema kõike selleks, et levitada sõnumit rahust, lunastusest ja lootusest?“ rääkis Wagner. „Me ei püüa jõuda filmitööstusesse, vaid me oleme inimeste töös ning me püüame alati mõjutada üksikisikute ja perekondade elusid. Sellel filmil on potentsiaali teha just seda.“ Filmikriitikud on kiitnud filmi tugevaid esinejaid ja kõrgeid produktsiooni väärtusi, mis võitsid publiku auhinna San Diego ja San Antonio kristlikel filmi festivalidel. Menukas kirjanik Max Lucado on samuti toetanud seda filmi. Ta ütleb: „See kaasaegne ümberjutustus Joosepi loost on väeline meenutus sellest, et Jumal kannab meid läbi, vaatamata olukordadele, lunastuse ja uute alguste paika.“ Filmi produtsent ja redaktor, Chris Mano, ütleb: „Joosepi lugu on mitmel viisil lugu Jeesusest. Me tahame näidata seda, kuidas Jumal pöörab heaks selle, mida inimene kavandas kurjaks. Oleme põnevil sellest, et filmil on võimalus tuua see sõnum laiemale vaatajaskonnale.“


      loe edasi    


 
  Toeta hea sõnumi kuulutust  : AS SEB Pank a/a 10022032667007   SWEDpank: a/a 221023074892        

                         Epost: Tel. 45 24480  Fax 45 24481 Tallinna tn 45 Kuressaare 93811